Selle kirjutise lõpus ütlen ma teile ära, kelle huvides oli septembrikuine ID-kaartide-jama. Ja kui sa tead, kes sellest kasu lõikab, siis aitab see kaasa arusaamisele sellest, kust seda jama võib tulevikuski tulla ning selleks valmis olla.
http://www.ohtuleht.ee/836105/...
Tobedad innovatsioonid
Kas tulevad järgmised asjad tuttavad ette? Õllepurkide kaaned, mille avamissangake tuleb küljest ära. Šampusepudelite korgid, mille saab välja vaid punnivinnaga. Viilutatud saiad, mille konts ei mahu kuidagi suhu. Vaakumpakendid, mille servad on nii kitsad, et neid ei saa teistmoodi avada kui noa või hambaga lahti rebides. Televiisorid, mille pilt hangub ja on ilma helita. Elroni vagunid, milles istud nagu üksikvangistuses vang kongis tabureti peal. Nordica, mis ei lenda ja mida pole Flightradaris isegi lennates olemas. Tasuta bussisõit, milles kaardi valideerimine (mis sõna küll, taevas hoidku!) on keerulisem kui pileti ostmine. Digiallkirja andmine, mis võtab kümneid minuteid (käsitsi allkirjastamine aga kuus-seitse sekundit).
Need nad on – meie nn tehnilise progressi näitajad, mis tegelikkuses teevad elu halvemaks. Liidripositsioon kuulub selles uute ja rumalamate asjade väljamõtlemises kahtlemata IT-valdkonnale. Taipamata sellest midagi, võin fakte kinnitada. Microsofti praegune hotmail.com on halvem kui see, mis oli viis aastat tagasi – kirjade ja lisade sirvimine on keerulisem. Arhiveerimine on tavatarbija jaoks olematu. Salvestamine ebakindel, postkastide vaade kribuline ja segane.
Viimase näite puhul on hea uudis see, et kuna selles süsteemis ringlevad dokumendid jäävad enamasti avamata, siis ei pääse need segama riigikogu tegevust, asi seegi.
Milleks uuendused?
Kohalike valimiste vahepeal jäi paljudel märkamata, et Apple oli vahepeal suure hoplaaga esitlenud oma uusi mudeleid – i-Phone VIII ja täiesti super-super i-Phone X. Mingit olulist erinevust eelmiste mudelitega ei olnud. Tolle Xi kohta ütles maailmaajakiri Forbes ainult seda, et see olevat huvitav. Aga kellele?
Samad kasutused, sama igav välimus ja endiselt taskuid venitav kaal. Öeldi, et muusikat või filme saab rohkem alla laadida. Aga milleks mul seda muusikat vaja on, kui selle tase on endiselt Eurovisioni oma? Piisab, kui oled ühte kuulnud, sest ülejäänud on juba kümme aastat samasugused. Ja pole vaja raisata raha nutitelefonile. Aga filmid? Või kas tõesti tahab keegi vaadata Kurosawa või Fellini filme tikutopsisuuruselt ekraanilt? Ning kuulata plastkäki seest Mozartit.
Arvutitehnoloogia ja tarkvarasektor on suutnud teha meid nii sõltuvateks, et oleme valmis hangude ja vikatite järele haaramata (et rünnata arvutitootjate ja programmeerijate kontoreid) alla neelama iga järgmise sõnumi ekraanil, mis teeb meile ettepaneku installida mingisugune uus vidin või vana vidina uuendatud variant, mis – nagu kogemus ütleb – on eelmisest viletsam.
Ja kui see annabki mingi uuendusliku eelise kusagil üleval istuvale arvutamisgeeniusele ja -fanaatikule, siis mulle põhjustab see üksnes ebamugavust ja segadust, sest ma ei leia oma märgikest, aadressi, ikooni või noolekest seal, kus need on aastaid olnud ja millega ma olen harjunud. Terrori eriti sadistlik vorm on kõikvõimalike salasõnade muutmine ja genereerimine, mille järele puudub vajadus. Neid oskab kasutada vaid häkker ja nendega piinatakse tavainimest.
Kui uus vidin võidab konkurentsis vana, sest ta on parem, siis on see demokraatliku turumajanduse arengu loogika. Kui vana vidin turult ära võetakse, on see tehnoloogiline bolševism. Iga uus tarkvara, kiip, masin ise ühendatuna ajusid peseva turundusega tähendab firmadele uut käivet, läbimüüki ja mis kõige olulisem – võimu.
ID-kaardi turvarisk polnud suurem, kui mistahes muul vidinal – kui virutada õiges kohas õigele serverile kirvega paras kolakas või elektrijuhtmed läbi kaksata, ongi kogu su e-asjandus omadega õhtul. Miks seda keegi ei tee? Sest seda pole kellelegi vaja.
Küll aga vajavad uusi lahendusi ja nendega seotud sensatsioone ja õudukaid tehnoloogiafirmad, kes seda valdkonda kontrollivad. IT-firmad ja muidu-tegelased sahkerdasid Y2K paanikaga sadu miljoneid.
Praktiline soovitus oleks, et kehtestaks seadus, et kui keegi enam-vähem monopoolses seisundis olev tehnoloogiafirma (õllepurgi- või tarkvaratootja) mõtleb välja mingi järjekordse uue vidina, siis ei tohi ta vanu lahendusi kõrvale heita enne, kui on lasknud uuel vidinal vana välja konkureerida. Nagu turumajandus ja -vabadus seda eeldab.