Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 11. juuni 2017, 20:28
http://www.ohtuleht.ee/810516/...
Kui peaminister Jüri Ratas poleks hakkama saanud teoga, mis küll ei ületa riigireetmise alumist piiri, aga on sellele piirile juba ohtlikult lähedal, siis poleks ma osanud seda küsimust esitadagi. Niisiis: 3. mail lahkus valitsus oma riigi territooriumilt ja kogunes Brüsselis otsustama nii, et see ei oleks Eesti vabariigi elanike ja rahva kontrolli all. Eesti võim, mis koosneb kolmest võimuharust (seadusandlik – riigikogu, täidesaatev – valitsus ja kohtulik – riigikohus) lakkas eksisteerimast, kuna valitsus viidi Eestist minema ja sai tegutseda täiesti omapead.
Sealjuures mõistis ka Euroopa Komisjoni esimees, Jean-Claude Juncker, et tema ees ei seisa riiki esindav valitsus, vaid valitsus ilma riigita, kui ta pöördus Ratase poole väljendiga: „Jüri ja tema (sic!) valitsus“.
Ratase valitsus eksiilis
Kujunes väga ohtlik olukord: ühelt poolt polnud Eestis valitsust ja teisalt – formaalselt ta justkui oli, aga Eesti rahva silma alt äraviiduna. Asjaolu, et üks sisuliselt haiguslehel olev minister „koduhoidjaks“ jäeti, ei puutu asjasse – valitsus on otsustusvõimeline siis, kui kohal on peaminister ja pool valitsuse koosseisust ja seda kahes kohas korraga olla ei saa!
Et olukorra dramaatilisus hästi selge oleks, oletame, et Ratase valitsus läks otsustusvõimelisena hoopis Moskvasse ja arutama näiteks baasidelepingut. Mida ei toimunud tegelikkuses, aga millise võimaluse valitsus 3. mai ühispiknikuga reaalselt avas.
Argument, et toimus justkui valitsuse „väljasõidu-istung“, ei kõlba, kuna sellist vormi pole ette nähtud ja Euroopa Komisjoni kutse ei puutu asjasse – Brüsselist siia on sama pikk maa, kui siit sinna ja Brüsseli komisjon on poliitiliselt madalama kompetentsiga organ kui Eesti valitsus (kui ta seda on ega jookse esimese vile peale mööda ilma laiali).
Seadus ütleb, et vabariigi valitsus asub ja töötab Tallinnas. Valitsuse reglement ütleb ka seda, et peaminister võib muuta valitsuse töö aega ja kohta, kui ta seda õigeks peab, aga vabariigi suveräänsusdeklaratsioon ei võimalda „muu koha“ all mõista välisriiki. Sest suveräänsusdeklaratsiooni kohaselt teostub Eesti vabariigi suveräänsus läbi selle, et talle kuulub kõrgeim võim oma territooriumi üle. Mitte aga kusagil väljaspool seda.
„Jüri ja tema valitsus“ olid Brüsselis sisuliselt – pagulasvalitsus ehk valitsus ilma tema võimuga seotud rahva ja riigita. Ja probleem seisneb selles: kas see, milles nad seal Brüsselis kokku leppisid või mida nad seal kokku lubasid, on kehtiv Eesti territooriumil.
Mida tehti Brüsselis?
Muide, küsimus sellest, mida ikkagi „Jüri ja tema valitsus“ Brüsselis tegemas käis, jääb õhku ka reaalselt. See ei saanud olla viisakusvisiit (kuna Euroopa Komisjoni juht pöördus Eesti valitsuse poole väga ebaviisakalt). See ei saanud olla sõit kellegi kutsel (suveräänse riigi valitsust ei saa külla kutsuda). See pidi olema midagi sellist, mida oli parem teha nii, et Eesti rahvast, meediat, riigikogu jne liiga lähedal ei oleks.
Just selles aga seisnebki põhiseadusliku võimu omas kodus viibimise demokraatlik mõte, et nii ministrid kui ka saadikud on siin reaalses elus sotsiaalse kontrolli vaateväljas – riigikogu saadik ja minister peavad kokku puutuma rahvaga olgu kas miitingul, kodumaja koridoris, õues, õlletoas või külapoes, rääkimata miitingutest, pikettidest, pressikonverentsidest ja nina alla trügivatest ajakirjanikest. Eesti territooriumil ei saa valitsus kokku tulla nii, et sellest keegi midagi teada ei saaks.
Üks küsimus veel: kuidas teostub suveräniteet olukorras, kus seadus võimaldab pidada valitsuse koosolekuid „sidevahendite kaudu“, s.t e-riigi kujul. Kuidas ka poleks, aga e-riigi mõte pole kindlasti selles, et ministreid kusagil välismaal nurga taga valgustkartvate asjade ajamiseks kokku kutsuda.
Jutt on andmetöötluse ja tekstidega tegelemise lihtsustamisest, suhtlemise hõlbustamisest, kuid kindlasti mitte suveräänsuse minema viimisest. Ehk teiste sõnadega – valitsus võib kokku tulla Kapa-Kohilas ja suhelda omavahel kasvõi tummade keeles, aga ta ei tohi minna otsustama ei Komsomolskisse Amuuri ääres ega Copacabanasse.
Uute kommunikatsioonide teke – lennuühendused, internet, mobiilid, skype jt teevad valitsuse väga efektiivselt koostoimivaks, aga ilma suhestuseta oma rahvaga, kes ei pruugi enam aru saadagi, kus see valitsus üleüldse asub. Kas puhtakujulise e-valitsuse või Brüsselisse lahkunud valitsuse vastu ongi mõtet Toompeal meelt avaldada? Või üleüldse meelt avaldada, kui teda Eestis lihtsalt ei ole ja me ei teagi, kas ja milliseid lubadusi andnult ta ükskord tagasi tuleb.
Lõpetan koomilise detailiga: Eestist lahkunud valitsus ei saanud pärast enam kuidagi Eestisse tagasi, sest… riiklik lennufirma Nordica lihtsalt ei lennanud. Ei jäänud muud üle, kui kamandada vene purjus mõisniku (Nozdrjov Gogoli „Surnud hingedest“) kombel üks teine lennuk mujalt kohale, jättes 18 reisijat võõrsile ööbima. See, kuidas majandusministeerium kirglikult väitis, et lennuki treppi kamandamist pole olnud, tekitas minus tunde, et just niimoodi asjad olidki!
