Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 14. märts 2016,
Kultuur tähendab sümboleid – lipp, hümn, loosungid, Vana Tallinn, rahvariie, „Kodumaine viis“, kolhoos „Punane lipp“ jne. Rahva mälu ja koos sellega teadvus ja iseolemine on tähendused, mida need sümbolid kannavad.
Poliitkorrektne mälukaotus
Nomen est omen ütleb ladina kõnekäänd ja tähendab seda, et nimesse on kätketud saatus. Nimi on nii oluline, et seda varjati halbade jumaluste eest ja Issandale lähemale astudes tähistati usulist sündi uue nime võtmisega, näiteks kloostritesse minnes või vaimuliku ametissepühitsemise puhul. Seega on meil alust hinnata Eesti okupatsioonimuuseumi ümbernimetamist sanitaartehnikast mõjutatud sõnaga. Uus nimi „vabamu“ on tuletis sõnast „valamu“, olles veel üks samm selle suunas, et kustutada rahva kultuurilisest mälust see, mis Okupatsioonide muuseumi nime taga tegelikult seisab.
Oleme kuulda saanud, et „Vabamu“ saab olema multipoliitiliste ühenduste kogunemispaik, hipsteride kitarrimängu ja luule-etlemiste keskus jne. See tähendab, et ta lakkab olemast mitte ainult mälestuse kandja, vaid ta pole enam ka omamoodi pühapaik mälestamaks meie endi üsna äsjast morni minevikku. Muuseumist hakkab nüüdsest kiirguma optimismi ja rõõmu helgest. Sõna „okupatsioon“ viiakse möödujate silme alt peitu, et Euroopa poliitiline korrektsus ei saaks häiritud ega Eesti neli okupatsiooni, kaks saksa ja kaks nõukogude oma, ei häiriks meid tänavalgi möödudes. Sest ametliku Euroopa ideoloogia alus on unustamine, mälu asendamine rõõmuga.
Praegu on Okupatsioonide muuseum veel tegelikult meie ainus suurem mälestusmärk okupatsiooni ohvriks langenud rahvale ja sadadele tuhandetele inimestele. Midagi sarnast meil ei ole. See on koht, kuhu nõukogude represseeritud inimesed võivad tulla mälestama ja meenutama oma kaaslasi ja omaenese saatust teadmises, et nende ohvrid ja märtrisurmad pole unustatud. See on koht meenutuseks ajast ja aastatest, mis jäid vangivalvurite ja koerte lõugamise, okastraadi ja ahastust täis ööde taha. Kaob ka koht, kuhu võis eksida või tulla oma tegusid kahetsema nuhk ja tšekist nagu altari juurde. Vaadatagu vaid Oscariga pärjatud filmi "Teiste elud" („Das Leben der Anderen“). See muuseum on nagu kirik ja ohvripaik.
Muuseumi ümbernimetamine on lihtne, nagu saab Ühispangast SEB, tavalisest maapoest Coop (tingimata c-tähega, muidu pole cool), rahvuslikust lennufirmast Nordica jne. Aga mis on veel tulemas? Kas tõesti tuleb päev, kus lükkame kaubanduskeskuse nimel buldooseriga maha surnuaiad nagu on tehtud Karla katedraaliga? Või müürime kinni harjumuspärase ja kauni vaate nagu tehti kole-projekteeritud Tartu kaubamajaga selleks, et unustada Tartu turuhoone kustumatu elegants? Peab olema väga rikutud ja kuri inimene, et tulla mõttele mõnitada olnut, seejuures unustades, et paljud ohvrid on veel elus. Kuidas saame me Vabamust vaadata silma Tartole, Niklusele, Parekile, Pärnastele?
Äravisatud eksponaat
Vabamu-seltskond ilmutab sügavat kultuuri, mälestuse ja rahva olemise mittemõistmist väites, et senise kurva nime tõttu olevat muuseumi külastatavus väike. Küsigem, kas sellest, et „Kalevipoega“ loeb praegu ehk alla tuhande inimese, järeldub vajadus ta trükkimata jätta ja ehitada Võrru Kreutzwaldi majamuuseumi asemele kasiino? Okupatsioonide muuseumi väärtus pole selles, mitu inimest teda külastab, vaid selles, et ta on olemas.
Nimetusel Okupatsioonide muuseum on veel üks oluline tema säilimist õigustav asjaolu – see on nii-öelda ristimisel saadud nimi, mis on talle algselt pandud. Selle muutmisel pole mingit mõtet siis, kui sellega ei taheta luua uut kontseptsiooni, milles okupatsioon on vaid üks paljudest teemadest ja küllap ka mitte esimene. Mistõttu ma lihtsalt ei kujuta ette, et midagi taolist oleks saanud kellelegi pähe tulla siis, kui muuseumit juhtis endine nõukogude poliitvang ja hilisem ajakirjanik Heiki Ahonen. Muuseum, mis viskab minema oma kõige tähtsama eksponaadi ehk oma nime, ei vääri muuseumi nime.
Lõpetuseks midagi lõbusat seoses sellega, et uus nimi „vabamu“ olevat lühend „vabaduse muuseumist“. Kadunud professor Viktor Palm jutustas loo, et kunagi 60. aastatel olevat Moskvas loodud põllumajanduslikke väetisi uuriv instituut Всесюзный научно-исследоватльский институт по химическим удобрениям и ядам (üleliiduline keemiliste väetiste ja mürkide teadusliku uurimise instituut – toim), lühendatult siis ВНИИХУЯ (lühend sarnaneb venekeelsele roppusele – toim). Instituut nimetati kiiresti ümber teadus-tootmiskoondiseks „Antiseptik“.
