Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 8. märts 2016,
Jutumärgid on pealkirjas sellepärast, et see on Tartu Riikliku Ülikooli parteikomitee otsuse pealkiri, mis tehti 1973. aastal ja mis suunati täitmisele tollasele komsomolikomiteele (sekretärid seltsimehed Kubo, Kallas, Laak ja Blum). Põhjuseks – tõrvikutega tudengirongkäigud soosisid „ebaterve kodanliku natsionalismi ilminguid“, mis olid süvenenud seoses 1968. a Praha kevade mahasurumisega ja sellele hiilimisi järgnenud kruvide kinnikeeramisega.
http://www.ohtuleht.ee/721711/...
Pärast seda lubati Tartu üliõpilastel käia tõrvikutega rongkäigus veel ainult üks kord – 1982. aasta Tartu ülikooli 350. aastapäeva tähistamisel.
Sajanditepikkune tõrvikutraditsioon
Kui tollane kompartei peaideoloog ja kogu kultuurirahva seas kardetud ideoloogiasekretär Rein Ristlaan ütles noid pidustusi plaanival koosolekul, et tõrvikutega rongkäiku ei tohiks korraldada, siis vastas tollane rektor, veendumustelt tõeline kommunist, aga aus ja õiglane inimene Arnold Koop enda kohta ebatavaliselt vaiksel häälel: „Meie ei ole fašistid, kes keelaksid Tartu üliõpilastel tõrvikutega välja tulla, kui nad seda tahavad!“
Kes mäletab toda aega ja aastat, saab aru: nõukogu saalis järgnenud vaikuses oli kuulda, kuidas soliseb vesi poolteist korrust allpool naiste WCpotis.
Selle katkestas Ristlaane hääl: „Hea küll, võtame nüüd külaliste toitlustamise küsimuse.“
Nüüd oleme ringiga tagasi: Eesti Kirjanduse Seltsi (sic!) esimees on teinud ettepaneku hakata tegema „traditsioonilist tõrvikutega rongkäiku ilma tõrvikuteta“ – keelekonstruktsioon, mille peale omaaegne kompartei keskkomitee osakond poleks tulnud. Millest paanika?
Sajanditepikkune tõrvikutraditsioon – meenutame, et isegi Tasuja ei edastanud Jüriöö ülestõusu alguse signaali mobiili, vaid tõrvikuga – võib aga ajalugu vaevaliselt tundvale nõukogude inimesele seostuda fašistide rongkäiguga 1934. aasta parteipäeval Nürnbergis.
Üritus, mis on tõesti aset leidnud ja mida tänapäeval tänu geniaalse fašistliku filmirežissööri Leni Riefenstahli teosele „Tahte võidukäik“ tuntakse kui natsiliikumise kõige klassikalisemat sümbolit. Huvitav, et vaid vähesed vasak-hipsterid on märganud, et Hitlerit ülistavat apoteoosi filminud Riefenstahl on hiljem pildistanud kõik Mick Jaggeri ikoonilised fotod.
Mõistagi on Moskva otsene huvi mitte rääkida kümnetest otse-fašistlikest liikumistest Venemaal, aga omada võimalust tsiteerida meie sotsialistlike intellektuaalide arvamusi fašismi vohamisest Eestis.
Kui tõrviku ja natsismi seos on ajalooliselt juhuslik ja ununenud oma algses tähenduses, siis teine natslik traditsioon kestab tänini: olümpiatõrviku süütamise ja selle kandmise teatejooksus staadionile mõtles välja Hitleri propaganda- ja spordiminister Goebbels 1936. aasta mängudeks Berliinis.
Kui paralleelidest rääkida, siis kordas natsliku arhitekti Albert Speeri ideed „valguse katedraalist“ (pimedasse taevasse vertikaalselt suunatud õhutõrje-helgiheitjad) meie eurolaulu „Kuula“ valgustehniline visuaal, mis intellektuaalset protesti teatavasti ei tekitanud.
Vabaduslootuse sümbol
Ning on olnud ja on ka vastupidi – meie laulupeotuli, sündinud 1969. aastal esimese laulupeo 100 aasta juubelipeol, nagu ka Tartu üliõpilaste tõrvikutraditsioon, on olnud ja kandnud hoopis teistsugust – rahvusliku demokraatia ideed.
Nagu kirjutas 30ndate aastate üliõpilas-intelligentsi laulik Bernard Kangro romantilises Tartu epopöas oma astumisest tõrvikutega rongkäigus: siin me läheme, viies valguse tungalt oma rahvale.
Näiteks kirjutasid Päevaleht ja Järva Teataja 2. mail 1938. aastal, et rahvas oli vaadanud tõrvikutega noorte marssimist Tartus suure rõõmuga ja kuulanud üliõpilase Margi aatelist kõnet, millele vastas tänusõnadega linnapea Aleksander Tõnisson (mitte segi ajada Jaaniga!).
Kui nii mõtlema hakata, siis pole ükski sümbol iseenesest midagi muud, kui mingi asi – riidekangas, skulptuur vms. Tagantjärele tundub koomiline, aga omas ajas oli see pagana tõsine asi, kui keegi usin nõukogude aktivist avastas mis tahes sini-must-valge kombinatsiooni – kas või sinine lips musta ülikonna juures või Korea frotee-käterätik, sest seal kaugel maal lihtsalt ei teatud, et nende ihupühkimisriie kopeerib kodanlike natsionalistide lippu maailma teises otsas. Enamik Dünamo sportlasi (see aga oli miilitsa ja KGB spordiühing) ja Emajõe-saunas käijaid kuivatas end pahaaimamatult mõtlemata sellele, et nad on sooritamas nõukogudevastast tegu.
Meie aja suurimad semiootikud Ott Sepp ja Märt Avandi on teinud meile selgeks, kui naljakas on olukord, kus sümbolile omistatakse vaid üks ja juhuslik tähendus, just see, mida talle keegi võõras tahab omistada.
Mis aga sugugi naljakas ei ole, on asjaolu, et enamasti annab see tunnistust hariduse ja intelligentsi vajakajäämistest, mistõttu ei teatagi seda, mida üks või teine asi on kultuuris veel tähendanud. Ja miks on tõrvikurongkäik 60ndate ja 70ndate üliõpilastele jäänud südames hingitsenud ja mitte kunagi kustunud vabaduslootuse sümboliks.
