5. veebruar 2019,
Igor Gräzin
FOTO: Kristjan Teedema
Mis mõtet on lubadustel ja lootustel, kui otsustaval hetkel läheb poliitik lihtsalt minema, jätab hääletamata või hääletab nii, nagu võõrad või Euroopa Liit seda nõuavad?
https://tartu.postimees.ee/651...
Valimistel kandideerivad poliitikud pakuvad meile valimiseelsel ajal ainult lubadusi, head juttu ja reklaamivad oma võimekust poliitikat ajada. Hoopis olulisem on praegusel ajal see, kas neis on ka tegelikku julgust poliitikat teha. Mis mõtet on lubadustel ja lootustel, kui otsustaval hetkel läheb poliitik lihtsalt minema, jätab hääletamata või hääletab nii, nagu võõrad või Euroopa Liit seda nõuavad?
Valimiste eel on seda tähtis küsida sellepärast, et järgmised aastad ei tule lihtsad. Vana Euroopa Liit on lagunemas, uued poliitilised jõud on tõusmas
Arg poliitik on vaid intrigaan. Olen tugevaid ja mõõdukalt tugevaid poliitikuid elu jooksul näinud palju ja võin nimetada mitmeidki aktsioone, mis nõudsid inimlikku vaprust: Rahvarinde loomine, suveräänsus- ja iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamine, ettevõtte tulumaksu likvideerimine, Eesti krooni loomine jne. Ja vastupidi, kroonist loobumine ei nõudnud ühtegi pingutust, Euroopa käskis ja oligi kõik.
Kuna ma ei taha kritiseerida kedagi võõrast, siis võtkem näiteks mu enda äsjane kodu, see tähendab Reformierakond. Opositsiooni minnes pidanuks Reformerakond elementaarse loogika järgi moodustama kohe varivalitsuse. Näiteks Eesti 200 tegi selle alles hiljuti, aga efekt on ka kohe näha: nende debatt on tegelik ja süsteemne. Opositsioonis olek nõuab sama palju tööd kui valitsemine.
Opositsioon ei ole see, kes valitsuse umbusaldamise asemel läheb parlamendist koju. Opositsioon on kas rändeseaduse vastu või selle poolt, samamoodi peab otsustama rahapesu tõkestamise üle, aga opositsioon ei saa olla krooniliselt ükskõikne.
Nii juhtuski, et valitsusel ei ole opositsiooni õieti olnud, ainult veidi kurbust ja niutsumist ehk. Järgmine kord, nn rändekriisi ajal, kus vastandumine valitsusele oli võimalik ja loogiline, ei julgetud jälle poliitikat teha. Selle asemel, et püüda valitsust välja suitsutada, hakkas opositsioon talle süllelangenud võimaluse ajal mõtisklema, kuidas jamast eemale hoida. See ei ole opositsioon.
Mida edasi, seda hullem: rändega seotud seadust ei julgetud isegi hääletada ja mindi saalist välja! Mida see pidi tähendama? Parlamentarismi ajalugu vaevalt et tunneb sellist käitumist ja ka mina ei oska vastata, mida sellega öelda taheti.
Kui tuli reageerida õiguskomisjoni tehtud avaldusele rahapesu asjus, leidis suurim opositsioonierakond võimaluse traditsiooniliselt erapooletuks jääda.
Opositsioon ei ole mitte midagi tegemine ega mugav kulgemine ühest koalitsiooni seadusest teise. Opositsioon ei nõua vähemat tööd kui valitsuses olek, kuid tegevusetus ja kõigest eemale hoidmine on võimalik ilma eriliste tagajärgedeta.
Opositsioon ei ole see, kes valitsuse umbusaldamise asemel läheb parlamendist koju. Opositsioon on kas rändeseaduse vastu või selle poolt, samamoodi peab otsustama rahapesu tõkestamise üle, aga opositsioon ei saa olla krooniliselt ükskõikne. Praeguste poliitmesinädalate eel võiks ikka küsida: hea küll, sõbrad, aga kas te julgete need asjad ka ära teha?
Lootus sisustada eelolevad aastad vanaviisi, Euroopa Liidu käske kuulates ja liidritega kenadel bankettidel käies, ei täitu. Tuleb hakata endal mõtlema ja – raskemgi veel – julgema otsustada. Valija peab kandidaadi käest küsima: ütle, palun, kas sa üldse julged meie asja ajada ka siis, kui teised sinu vastu on?