Norman Davies leiab, et Teise maailmasõja raskust kandsid kaks omavahel võitlevat, kurjust esindavat poliitilist ideoloogiat ning pole mingit põhjust kõnelda headuse võidust kurjuse üle.
Eestis on viimase aasta jooksul kõvasti hädaldatud, et kuna liigume oma ajalookäsitluses “Euroopa narratiiviga” vastupidises suunas, oleme end ise mittemõistmisele määranud ning Euroopa põhivooludest isoleerinud. Tänapäeva Euroopa ühe tunnustatuma ajaloolase Norman Daviese viimast raamatut “Europe At War 1939–1945. No Simple Victory” lugedes ei saa seda enam kinnitada. Davies nimelt teeb oma raamatus ühemõtteliselt selgeks, et Euroopa 20. sajandi ajalugu tuleb põhjalikult ümber hinnata. Seejuures on Balti riikide lool selles ettevõtmises mängida suurem osa, kui seni oleme arvanud. Seda loomulikult juhul, kui julgeme ise oma ajalooga tegeleda.
Olemuslikult vale lähenemine
Milles Norman Daviese lähenemise uudsus siis seisneb? Esiteks annab ta järsult negatiivse hinnangu kogu senisele lääne lähenemisele Teise maailmasõja ajaloole, säästes vaid Anthony Beevori töid.
Daviese hinnangul on läänes Teist maailmasõda uurides lähtutud pehmelt öeldes kummalistest printsiipidest. Esiteks arvatakse, et lääne tsivilisatsioon etendas Teist maailmasõjas juhtivat ja progressiivset osa ning selle kantud “antifašistlik” ideoloogia tõi kaasa headuse võidu kurjuse üle. Saksamaad käsitletakse seejuures kurjuse ühemõttelise kehastusena, Venemaad aga idealiseeritakse. Venemaa kuritegusid ei tohi seejuures mingil viisil võrrelda Saksamaa omadega. Sellise lähenemisega kaasneb Ida- ja Kesk-Euroopa vaikiv loovutamine N Liidu mõjusfääri ning mis eriti oluline – kõigi eelkirjeldatud lähenemistega mittesobivate faktide külmavereline ignoreerimine.
Daviese hinnangul on selline lähenemine olemuslikult vale. Ta tuletab meelde, et Teine maailmasõda algas kahe üksteisega pisiasjadeni sarnaneva totalitaarse režiimi, kommunistliku Venemaa ning hitlerliku Saksamaa koostöös ning et kogu sõja esimesel perioodil tegutsesid Stalin ja Hitler suurimas üksteisemõistmises.
Davies meenutab, et Teise maailmasõja esimene operatsioon oli Saksamaa ja Venemaa ühine rünnak Poola vastu ning teine Venemaa sõjaline agressioon Soomes. Davies tuletab meelde NKVD ja Gestapo sujuvat koostööd nimetatud perioodil. See kulmineerus vangide vahetusega Saksa-Vene piiril, kus NKVD andis Gestapole üle vangistatud sakslastest kommunistid ning Gestapo NKVD-le vangistatud Ukraina rahvuslased.
Kaks gangsterit
Davies lükkab muu hulgas ümber ka väited, nagu poleks kommunistlikul Venemaal erinevalt natslikust Saksamaast tegeldud etnilise puhastusega. Ta tuletab meelde nii 1937.–1938. aastal eri rahvusgruppide vastu suunatud terrorit kui ka volgasakslaste ning Kaukaasia rahvaste küüditamist, mis toimus puht etnilise tunnuse alusel.
Kui ka Saksamaa ja Venemaa 1941. aastal omavahel konflikti sattusid, oli endiselt tegemist kahe koletisega, kellest üks polnud parem kui teine. Davies ütleb otse välja: see, et kahest omavahel surmavõitlusse sattunud gangsterist üks teise lõpuks maha lööb, ei tee teda esimesest paremaks gangsteriks.
Davies küsib, mille poolest olid natside koonduslaagrid paremad Gulagist, mille poolest sakslaste teostatud genotsiid hullem Stalini etnilisest puhastusest, miks siiamaani leitakse, et Stalini-poolne Hitleri võitmiseks kasutatud äärmine vägivald ning Saksa tsiviilelanikkonna vastu suunatud terror, nagu massiline vägistamine, olid õigustatud ning head. Seejuures toob Davies arvukalt mõtlemapanevaid fakte mõlema sõdiva poole kordasaadetud inimsusvastastest kuritegudest, säästmata seejuures ka lääneliitlasi. Üheks huvitavamaks on siin tõdemus, et punaarmees mõisteti eri süütegude eest surma ning lasti maha rohkem sõdureid, kui Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid kokku sõjas mehi kaotasid.
Seetõttu leiabki Davies, et rääkida Teise maailmasõjaga seoses headuse võidust kurjuse üle on tegelikkust rängalt moonutav liialdus. Tegelikult kandsid Teise maailmasõja raskust kaks omavahel võitlevat kurjust esindavat poliitilist ideoloogiat.
Võitlus natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel otsustas sõja saatuse, demokraatlikel lääneriikidel oli selles etendada vaid kõrvaline roll. Lääneriigid üritasid sõjas esindada demokraatlikke põhimõtteid, toetada rahvaste õigust vabalt elada ning ise oma saatuse üle otsustada ja kristlikul alusel püsida. Davies ei vaidle vastu, kui keegi soovib selle alusel lääneriikide saavutatut “headuse võiduks” pidada, tuletades samas meelde, et see “võit” saavutati kurjusega tehtud kompromissi hinnaga, mis sundis läänt andma Stalini võimu alla Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad ning sunnib tänini läbi sõrmede vaatama kommunismi kuritegudele.
Autor pakub inimeste lugusid
Oma väidete tõestamiseks annab Davies ülevaate nii Teise maailmasõja lahingutest kui ka selle välispoliitilisest eel- ja järelloost, sõjast tagalas ja rindel, relvastuse ning sõjatööstuse arengust, sõdivate poolte rakendatud terrorist, holokaustist ja Gulagist.
Kogu selle informatsioonitulva juures on Daviese raamat ometi kergesti loetav, autor suudab kuivade statistiliste andmetega põimida hulganisti kütkestavaid inimsaatusi mõlemalt poolt rindejoont. Võtkem kas või loo 1944. aastal Lvovi kohal alla tulistatud Nõukogude “õhuässast” Mihhail Devjatajevist, kelle sakslased vangistasid ja V-2 rakette valmistavasse tehasesse tööle saatsid. 1945. aastal õnnestus Devjatajevil koos kaaslastega varastada kahemootoriline Heinkeli pommituslennuk ning oma õhutõrjetulelt saadud tabamusele vaatamata õnnestunult punaväe liinide taga maanduda.
Kuigi Devjatajevilt saadud andmed V-2 kohta olid kulda väärt, süüdistati teda ometi kodumaa reetmises ning saadeti algul karistuspataljoni, seejärel vangilaagrisse. Sõja lõpust sai Devjatajev teada alles siis, kui NKVD viis ta Peenemündesse Saksa raketitehaste saladusi näitama. 1947. aastal Devjatajev küll vabastati, täieõiguslikuks kodanikuks ta aga ei saanudki. Kokkuvõttes Devjatajevil siiski vedas – erinevalt paljudest oma saatusekaaslastest pääses ta vähemalt mahalaskmisest.
Jää on hakanud liikuma
Kindlasti on Teise maailmasõjaga Euroopas seotud küsimusi, millest Davies läheb oma raamatus mööda. Nende seast võib esile tõsta vaid põgusalt puudutatud Vene arhiiviandmeid, mis kinnitavad, et kui Hitler poleks 22. juunil 1941 Venemaad rünnanud, oleks Stalin mõne aja pärast ise esimese löögi andnud.
Mõnevõrra pealiskaudsed on ka Balti riikide saatusele pühendatud osad, samas on raske nõuda, et Davies suudaks kogu Euroopat ühtlaselt haarata.
Need on kõik siiski vaid pisiasjad. Kokkuvõttes on tegemist ülimalt mõjuka teosega, milles esitatud üleskutse – hinnata Teise maailmasõja ajalugu põhimõtteliselt ümber – ignoreerimine läheb järjest raskemaks. Euroopa peab endas leidma julgust, et oma tegelikule ajaloole näkku vaadata ning tunnistada, et kokkuvõttes pole natsismil ja kommunismil mingit vahet.
Mis aga puutub Eesti ja teiste Balti riikide loosse, siis Daviese pakutud lähenemisega sobib see suurepäraselt. See puudutab nii Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimist 1940. aastal ehk Saksa-Vene liidu perioodil kui ka Varssavi ülestõusuga samasse ritta kuuluvat Tiefi valitsuse katset taastada kahe totalitaarse suurvõimu vahel Eesti iseseisvus. Selleks peaksime aga ise loobuma sadomasohhistlikust halamisest oma ajaloo üle, selle uurimisega tõsisemalt tegelema ning oma tööst ka maailmale teada andma.
Sama julgustas Ida- ja Kesk-Euroopa ajaloolasi tegema hiljutine Konrad Adenaueri fondi korraldatud esinduslik konverents Itaalias, kus tõdeti, et tänapäeva Euroopa lõhestatuse üks alus on erinev arusaamine Teisest maailmasõjast. Kui kaugemasse minevikku ulatuvad ajaloolised müüdid on pikkamööda hakanud kaduma, siis Teise maailmasõda on eri rahvaste ajaloolises mälus omandanud järjest kaalukama osa.
Omaette tähendus on siin tõsiasjal, et Lääne-Euroopa kogetud natsliku okupatsiooni kõrval nägi Ida- ja Kesk-Euroopa ära ka kommunistliku vägivallavalitsuse. Kuni selle toime pandud kuriteod pole kogu Euroopas natsikuritegudega samal kombel hukka mõistetud, pole Euroopal lootust ühtset ajalookäsitlust saavutada. Viimased arengud, nende seas Norman Daviese uurimus, annavad siiski märku, et jää on selles küsimuses liikuma hakanud.
II maailmasõda vajab uut lähenemist EPLO
Arvamus
TRENDING
