17. mai 2017
Iivi Anna Masso: mustvalge maailm
Lehesadu
http://edasi.org/10022/iivi-an...Prantsusmaa presidendivalimised tõid uuesti pinnale jagatud Euroopa. Valimiste eel hoiatati paremäärmusluse ja populismi eest nii palju, et kumbki termin kutsub juba esile lihtsalt haigutuse. Kadunud on ajad, mil uudismeedialt oodati mingitki näilise neutraalsuse või objektiivsuse teesklust. Meedia maalis häbenemata pilti heast ja halvast, mustast ja valgest, “populistlikust paremäärmuslusest” ja maailma embavast üllast avatud ühiskonnast.
Kui valimistulemus selgus ja Brexit-Trump kogemusest lähtunud hirmud teoks ei saanud, saime jälgida sotsiaalmeedias muidu vasakpoolselt meelestatud rahvast juubeldamas parempoolse, investeerimispankuri taustaga, karmi olekuga noore mehe võidu üle. Kapitalism pole enam peljatuim parempoolne hirmutis.
Nüüd ei ole enam oluline vastuolu parem- ja vasakpoolsuse vahel, öeldakse. Tänane, veelgi mustvalgem vastuseis on tekkinud “globalistide” ja “rahvuslaste” vahele. Nõnda väidavad mitmed analüütikud.
On kerge nõus olla, et parem – vasak skaala on ammu kaotanud oma algupärase tähenduse.
Aga kas nimetatud uus polaarsus, globaalne – rahvuslik, on mõttekam? Kas on ta väärt seda emotsionaalset konflikti, mida väidetud vastuseisu nimel avalikkuses kultiveeritakse?
Lihtsustatult pooldavad “globalistid” avatud piire, piiramatut sisserändu, vaba turgu, nad eitavad islami seost islamistliku terrorismiga, nad peavad kõiki kultuure võrdväärseteks ja pooldavad kõikide maailma inimeste inimõigust elada Euroopas. Euroopas endas toetavad nad enam integratsiooni, tihedamat koostööd, aga ka tugevamat keskvõimu, vähem sõnaõigust liikmesriikidele. Nemad on need head inimesed. Vastuolu õige ja õilis pool.
Teisele poole jäävad rahvuslased, keda ka paremäärmuslasteks kutsutakse, sõltumata sellest, kas nad tegelikult äärmuslikke ideoloogiaid toetavad või mitte – sellesse kasti sattumiseks piisab juba veidigi kõhklevast seisukohast piiranguteta migratsiooni suhtes. Nad tahavad kaitsta väikeriikide kultuuri-identiteeti, pooldavad islamiäärmusluse kontrollimist terrorismi ennetamiseks, piirikontrollide taastamist, migratsiooni aeglustamist. Nad on vastu euromajandusele või tahavad Euroopa Liidust üleüldse lahkuda. Nad on konservatiivsed ja ksenofoobsed, vihkavad kõike võõrast, vähemusi, Teisi.
Kas see konstrueeritud vastuseis vastab tegelikkusele enam kui aegunud parem-vasak jaotus? On tõsi, et nn parempopulistid on mitmes asjas traditsioonilise jaotuse kohaselt pigem vasakul: protektsionismi abil tahetakse kaitsta heaoluriiki ja kohalikke töölisi globaalse röövmajanduse tõmbetuulte eest. Globalistid on pigem parempoolse, laissez-faire majandusmudeli pooldajad. Rahvusvaheliselt otsivad rahvuslased sõpru pigem idast nagu vasakpoolsed omal ajal, globalistide sõbrad on pigem läänes, aga sealgi vaid liberaalide hulgas.
Ja ometi on uus jaotus veel ahtam, veel mustvalgem, veel kaugem tegelikkusest, tekitades poliitilise kodutuse tunde igaühes, kes kahte kasti kuidagi ära ei mahu.
Kumba kasti paigutada väärtusliberaal, kes ei poolda majanduse protektsionismi ega homogeenset rahvuslust ega kannata sugugi võõraviha all, kuid kes usub väikerahvaste ellujäämise õigusesse ja seepärast massi-immigratsiooni piiramise vajalikkusse?
Kuhu mahub kosmopoliidist teadushuviline, kes pooldab mõõdukat vaba rännet ja ideede vaba liikumist ning toetab nii seksuaal- kui rahvusvähemuste õigusi, kuid peab õigustatuks vihakõne piiramist mošeedes ja usuäärmusliku, isiku identiteeti varjava riietuse keelamist ametiasutustes?
Viimase aja debattidest on neile inimestele – keda pole vähe – raske kohta leida. Vastus ei ole uute ja veel paremate kastide väljamõtlemine.
Vastus oleks kastidest loobumine, inimeste kastipaneku lõpetamine.
Selleks peaks laiatarbemeedia taastama pisutki oma traditsioonilisest (näilisestki) neutraalsusest, selleks peaksime hoiduma inimeste liigitamisest sõprade ja vaenlaste hulka vähimagi eksliku – meie arust! – arvamuse väljendamise puhul.
Kardan, et Macroni võidu üle rõõmustajad tulevad ühel-teisel teemal pettuma, nii nagu Trumpiga hirmutajad on sunnitud tõdema kergendusega, et USA-st ei tulnudki uus natsi-Saksa. Demokraatlikus poliitikas ei ole ingleid ega deemoneid.
Samas mõte Brexiti-järgsest, Prantsusmaa ja Saksamaa poolt juhitavast, tihenevalt integreeruvast Euroopast tekitab kõhedust. See on üha tugevama keskvõimuga Liit, kus väikeriikidele jääb üha vähem sõnaõigust omaenda rahvaste elu ja tuleviku üle ja kust kaob brittidele omane irooniatunnetus ning jõuline indiviidi õiguste kaitse. Kas suurimad ohud demokraatiale tulevad ikka sealt, kust neid enim kardetakse? Või tulevad nad hoopis sealt, kus demokraatlike väärtuste nimel pindmiselt kõige kõvahäälsemalt vannutakse? Kus igaks juhuks, ikka demokraatia kaitseks, erimeelsed vaikima sunnitakse?
Mustvalge debati raames on juba ilmunud raamatuid Euroopa oodatavast peatsest lõpust. Seda nii ühest kui teisest kastist. Ühed süüdistavad lõpu lähenemises massi-immigratsiooni, teised selle vastu seisvat parempopulismi.
Ise ma nii pessimistlik (veel?) ei ole. Aga me võiksime lubada vaba debatti osapooli automaatselt demoniseerimata. Võiksime loobuda kirjeldatud terviklikest arvamuspakettidest ja kuulata argumente, mitte kaste. Igaüks, kes pooldab piirikontrolli, ei ole tingimata nats, ksenofoob ja putinist. Igaüks, kes pooldab avatud majandust, ei ole tingimata valmis müüma oma vanaema ja kogu Euroopat esimesele enampakkujale. Euroopa on piisavalt tugev, et lakata tembeldamast ja lubada seesmisi eriarvamusi, ka tundlikes küsimustes.
Veel on vara muretseda Euroopa ja demokraatia lõpu üle. Kui me just suurest murest demokraatiavaenulike mõtete pärast ise seda lõppu lähemale ei too. Maailm ei ole mustvalge.
Iivi Anna Masso
Iivi Anna Masso
Loe Iivi Anna Masso artikleid
Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Paar korda kuus kirjutab Iivi Anna Masso Edasi lugejatele digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel.
