Kolumnist Iivi Masso leiab, et nüüd, kui liikumine on vaba ja kui maailma ei ühenda mitte ainult globaalne tööturg, vaid ka internet, pole enam mõttekas rääkida ei välis- ega külaliseestlusest.
«Väliseestlane» tähendas Nõukogude ajal inimest teiselt planeedilt. Kedagi, keda ühendas eestlasega – või «kodueestlastega», nagu siin kasvanuid märgistati – keel ja midagi rahvuslikust taustast, kuid kes oli lootusetult teistsugune, sest ta tundis end kodus selles ahvatlevas maailmas, kuhu meid, teisi, ei lastud. Mõnes äratas see kadedust, mõnes imetlust, mõnes kahtlusi ühes ja teises suunas. Õieti poleks Eesti praegu vaevalt see, mis ta on, ilma pagulastena võõrsile läinud eestlaste ja nende järglaste saadud abita. Majanduses, hariduses, lobitöös meie olemasolu teadvustamise ja meie loo tutvustamise eest; demokraatliku maailma kommete tagasitoomisel koju ja paljus muus. Ning on ju mõnedki parimad praegu Eestis tegutsevad eestlased osa oma elust paguluses või muidu võõrsil mööda saatnud.
Sõjaaegne paguluslaine jättis mitmesse maailmanurka järele jõulise eesti diasporaa, mis nüüdseks paratamatult kokku tõmbub. Kes on tahtnud, on saanud vabasse Eestisse tagasi tulla. Vanemad pagulased on meie hulgast juba lahkunud, nende järglaste eesti identiteet säilib vahelduva eduga. Eestlased on maailmas kohanejad, nad ei nõua eriõigusi ega kapseldu oma kogukondadesse. Nii läheb ka sulandumine uutesse kodudesse kergelt. Praegu, kui pole millegi eest põgeneda ja väljaränne on puhtalt vabatahtlik, muutub väliseestluse ja võõrsil elamise tähendus võrreldes külma sõja aegsega. Priit Pullerits muretses hiljuti Eestist lahkunud noorte pärast, kes ei räägi oma lastega eesti keelt («Külaliseestlased», PM 23.07). Ta pidas usku, et lastest ainult suvise «külaliseestluse» abil eestlased õnnestub kasvatada, naiivseks, ja tundus panevat pahaks, et eesti mehelegi enam-vähem kõlbava välimusega naised olid valinud elukaaslasteks hoopis eksootilised italiaanod. Muretsejaid ja võõra verega abiellujate hukkamõistjaid leidub teisigi. Eesti muretseb rahva hääbumise pärast, kui suur osa maailmast võitleb ülerahvastuse probleemiga: üksikisikute valikud saavad nõnda kollektiivse mõõtme. Ometi kolib inimesi alati ühest kohast teise, ja leiab elukaaslasi teiste rahvuste esindajate hulgast.
Liikumisvabaduse oludes on see paratamatu, aga ärgem unustagem, et vabadus kergendab liikumist ka teises suunas. Praeguse diasporaaeestluse olulisim vahe külma sõja aegsega on raudse eesriide puudumine kodu ja muu maailma vahel. Ei ole enam nii, et kes väljas, on sunnitud sinna jääma, ja kes sees, ei saa välja. Tänane eksiileestlane võib olla homne kodueestlane, ja vastupidi. Maailmarändur võib pikendada oma reisi, jäädes kuhugi aastaks, viieks või kahekümneks – kes määrab, millal temast saab «väliseestlane»? Kanadas, mis oli eestlastele üks külalislahkemaid turvasadmaid ning kust selle loo kirjutan, näeb eesti diasporaa arengus erinevaid märke. On eesti lapsi, kes enam eesti keelt ei oska, ja täiskasvanuid, kes keerulisema jutu rääkimiseks lähevad eesti keelelt inglise keelele. Kuid on ka imetoredaid «kolmanda põlvkonna» kanada-eesti lapsi, kes räägivad omavahel säravas eesti keeles. Ja «väliseesti» peresid, kuhu on tulnud abielu kaudu uus Eestis kasvanud eestlasest liige ja kus jälle kasvavad eesti lapsed.
On tagasiminejaid ja edasi-tagasi-liikujaid. Nagu ka mujal, niigi lähedal kui Soomes. Nüüd, kui liikumine on vaba ja kui maailma ei ühenda mitte ainult globaalne tööturg, vaid ka internet, tänu millele võime lugeda teispool maailma elava inimesega samu lehti eesti, inglise või mõnes muus keeles, pole enam mõttekas rääkida ei välis- ega külaliseestlusest. Eestlane on see, kes ennast eestlasena tunneb ning kuidagi end eesti kultuuri ja ühiskonnaga seob. Mõned eestlased võivad lakata olemast eestlased, aga seda ei määra vaid asukoht. Eestlaste roll võõrsil on kahtlemata muutunud – kui pagulaseestlasi tunti kõrge hariduse poolest, siis «uusväliseestlasi» tuntakse pahatihti lihttöölistena või peetakse sellisteks. Samas on uue põlve väliseestlased, ka võõrsil sündinud, avatumad ja loovamad eestluse tõlgendajad: eesti identiteet ei pea tähendama jäikadest traditsioonidest kinnipidamist. «Vana» väliseestluse rituaalides on midagi liigutavat ja samas veidi nukrat.
Eestluse säilitamine kapsarullide ja kaerajaani abil toob meelde sajanditetagust Euroopa elustiili Ameerikas tänini säilitavad usulahud või looride kandmise kolmanda põlve moslemiemigrantide seas, kelle Euroopasse saabunud vanaemad kandsid tavalist lääne riietust. Haaratakse kinni üksikutest detailidest, püüdes oma identiteeti säilitada, olemata samas päris kindlad, milles selle identiteedi elushoidmine peaks täpselt seisnema. Eestluse klišeelike elementide järele janunevad enam need, kes on argisest Eesti elust kaugemal, kellele päritolu on taandunud teoreetiliseks looks, mille sisu enam kandjale ei avane. Kellele on Eesti elu tuttavam, otsib maailmast rohkem seda, mida ta Eestist ei saa. Õieti saab diasporaakultuur elada ja õitseda kõige paremini just uue ja võõraga kokku puutudes ja seda sisse lastes. Me ei saa eeldada, et eestlased Eestis võivad nautida ingliskeelset kirjandust, Aasia kööki ja Aafrika muusikat, kuid väljas tuleks eestlastel hoida kinni iidsetest eesti tavadest, mida «kodueestlased» enam õieti ei mäletagi.
Ja kuigi mõned ei tule tagasi, kaotavad keele või tunnevad end enam kodus mõne teise kultuuri keskkonnas, ei tuleks eestlaste lahkumist võõrsile näha traagilisena. See tähendab Eestile alati uusi aknaid maailma, kogemusi ja kontakte. Eesti vajab endiselt seda tänuväärset lobitööd, mida teevad võõrsil elavad eestlased; samuti vajab ta tagasitulejate kogemusi. Pole mõtet mõista eemalolijaid hukka asukoha või elukaaslase vale valiku eest ega siinolijaid selle eest, et nad siin alati kohal ei olnud. Vabas maailmas saab inimesi kinni hoida – või siia meelitada – vaid see, et siin on midagi, mis meid siin köidab. Tagasi tulla on seda meeldivam, mida avatum on koduühiskond, kitsarinnaline ja üksikisiku valikuid kontrollima pürgiv rahvuslus pigem hirmutab inimesi eemale.
Globaalne eestlane võib rääkida aktsendiga, kui see talle eluteel enam räägitud keeltest külge on jäänud või kui eesti keel polnud ta esimene keel. Ta ei pruugigi olla sündinud eestlane, vaid eestistunud pere-, töö- või muude suhete tõttu. «Eesti vs ülejäänud maailm» asukohana pole tänapäeva maailmas mõistlik jagamise kriteerium. Me pole enam sise- ega välisinimesed. Leppigem sellega: väliseestlasi ei ole enam. On lihtsalt erinevad eestlased. Kommentaarid Mare Tralla 1996. aastast Londonis elav kunstnik: Millal võõrsil elavast inimesest saab väliseestlane, sõltub sellest, kes väliseestlast defineerib: kas Eestis või välismaal viibiv eestlane. Kodus elavad eestlased kipuvad endiselt kõiki pisut kauem (nii üle aasta-paari) eemal olevaid eestlasi selliselt identifitseerima.
Eemalviibija arusaamad tunduvad erinevad ja siiani kehtib põhjendamatu arusaam, et mujal on parem elu, ning seega väliseestlased ei saa Eesti probleemidega adekvaatselt suhestuda. Isiklikult võttis mul kaua aega, et ma kuidagi end väliseestlasena määratleksin, vähemalt kümme aastat. Alles siis, kui tundsin, et välismaal viibimine ei ole ajutine, vaid ilmselt pikem protsess ja et olen läbi perekonna igapäevatasandil seotud enam Suurbritannias toimuva kui Eestis toimuvaga. Samas, kultuuriliselt ei ole ma end kunagi väliseestlasena identifitseerinud, sest endiselt vaatlen ma enda eemal viibimist ajutisena.
Üheks võimaluseks määratleda eemal olijat väliseestlasena ongi iga üksikindiviidi puhul see, kuidas viimane ise määratleb oma välismaal elamise olemust: ajutisena, olgu see kas või kümme või enam aastat, või tõepoolest alalisena, ning millise nurga alla ta ennast asetab Eestis toimuva suhtes. Erinevus vanema ja uuemate väliseesti põlvkondade vahel on endiselt selles, millist Eesti kuvandit omatakse: kas idealiseeritud rahvusromantilist, mida peab iga hinna eest säilitama, või mingit muud, viimase 20 aasta majanduslikust, poliitilisest ja kultuurilisest kogemusest mõjutatud kuvandit, mis lubab vaadelda Eestis toimuvat kriitiliselt. Eevi Nivanka Soomes sündinud prantsuse keele õppejõud: Millal eestlasest väliseestlane saab, on hirmus raske väliste märkide kaudu defineerida. See on igaühe enese sees olev tunne. Ma tean inimest, kes on 30 aastat välismaal elanud, ei taha mingil juhul enam Eestisse elama minna, aga hoiab eesti keelt ja kultuuri. Kas ta on eestlane? Kas ta on väliseestlane? Kergem on öelda väliseestlane nende kohta, kes on kogu elu, juba 50 aastat või enam välismaal elanud. Viimasel ajal Eestist välismaale läinute kohta ma väliseestlase mõistet ei kasutaks, vähemalt veel mitte.
Enne sõda või sõja ajal välismaale läinute ja viimase 15 aasta jooksul läinute vahel on suur vahe. See on seotud maailma muutumisega, praegu on maailm palju enesekesksem kui varem. Vanema põlvkonna väliseestlaste jaoks oli väga oluline oma keele ja kultuuriväärtuste säilitamine, loodi Eesti seltse, ajakirju-ajalehti, Eesti asi oli nende elus väga olulisel kohal. Aga uue põlvkonna, viimase paarikümne aasta jooksul läinute jaoks pole see nii oluline, seistakse vaid iseenese eest. Pariisis tegutses Eesti selts aastakümneid, aga kui vanem põlvkond suri, lõpetas see tegevuse. Praegu on Pariisis rohkem eestlasi kui eales varem, aga uut Eesti seltsi pole tekkinud. Mõned käivad küll kohvikus vahel koos, aga teadlikku oma kultuuriväärtuste edasiarendamist või ülevalpidamist ma ei ole tähele pannud. Ometi on just see väga oluline. Oluline on ka muutunud poliitiline taust, toona oli Eesti paljude väliseestlaste jaoks nagu unistus, ja see ühendas väliseestlasi. Vanema põlvkonna väliseestlased olid rohkem eestlased kui praegused väliseestlased. Olen tähele pannud, et soomlased hoiavad välismaal rohkem kokku kui eestlased.
Autor: Iivi Anna Masso
Allikas: Postimees
