Head kuulajad! Aitäh sõnavõtu[võimaluse] eest. Ma tahtsin ainult öelda paar sõna, kuna piirilepped on igaühel meil südamel ja mina puutun sellega kokku oma õppetöös, ERASMUS-üliõpilastega eriti, kes huvituvad: „Kuidas siis ikkagi nende Eesti piiridega on, et sellest nii palju räägitakse? Ja et mis seal siis toimub - kas kirjutatakse alla või ei kirjutata?” Ja siis peab selgitama.

Ma tahtsin lihtsalt öelda oma seisukoha, kuidas mina seda näen. Ja olles kaugemal. Võib olla, et see annab ka teile mõnda võimalust nagu oma tegevust korraldada teistmoodi või siis midagi võib-olla kohendada.

Minu arvates on tegelikult asi niimoodi, et kui me juba oleme Euroopa Liidus, siis tuleb ka seda ära kasutada. Sest kuna me oleme Euroopa Liidus ja meil on oma põhikiri (peab olema: põhiseadus), kus on sees Tartu rahu, siis pole meil midagi karta, sest juriidiliselt vastab täiesti see piir, mis meil on Tartu rahuga tehtud, ka Euroopa Liidu s[eadustele]. Nii et Euroopa Liidus oleme me ikka oma vanade piiridega, mis on Tartu rahu [järgsed].

Nagu ma sain aru, kuna ma ei kuule ka kõiki neid saateid [mis Eestis piirileppest on tehtud], siis ma nägin, et rahvas teab ja ei ole selle poolt, et uusi piire alla kirjutada. Mis on väga tervitatav ja väga tore. Ja ma arvan, et teil on suur tööpõld siin ees, et seda tõesti teadvustada. Sellepärast, et kiirustada ei ole ju kuskile vaja!
Vaadake kas või Norrat! See on järgmine punkt, mis ma tahtsin öelda. Esiteks, juriidiline õigus meil on. Meil on oma piirid - põhiseaduse kaudu - Euroopa Liidus. Järgmine punkt: Norra! Ta ei kiirustanud üldse Venemaaga alla kirjutama mingeid piirilepinguid. Ta tegi seda alles viiekümne aasta pärast.
Ja siin kõlas samamoodi paneelis: miks me kiirustame?! Kuhu me kiirustame?! Milles on asi?
Võtame kas või Hiina. Hiina mitte ei oota 50 aastat, ta ootab 100 ja võib-olla 200, kui vaja. Ta vaatab, kui ikkagi, ütleme, meie… meie mitte vaenlane, vaid see, kes meile peale pressib, on kõige nõrgemas olukorras. Järelikult strateegiliselt võttes (kuna ma olen ka julgeoleku[valla]st), peab vaatama ikka seda, kes me vastas on ja kuivõrd kasulik on meil ja missugusel momendil alla kirjutada. See oleks järgmine punkt.
Ja kui me võtame Küprose, ega siis sealgi ei ole midagi muud. Võib uurida ka neid asju, Küprose poolel. Siin ei ole nii palju aega mulle antud, [nii] et ma olen õnnelik, et sellegi sain ära öelda.
Nii et minu arvates tundub, et Eestis võimulolev partei tahab mingil määral ennast nagu selle kiirustamisega kirja panna: vot nüüd meie oleme selle piirileppe teinud!
Aga seda ei ole vaja. Sellega ei tohi kiirustada! Ja seda enam, kui veel rahvas ei ole selle poolt. Sest kus me elame? Me elame demokraatlikus riigis. Kuidas saab siis üks erakond otsustada selle üle, kui 87 protsenti oli öeldud, et on selle vastu?!

Ja see on minu sõnum ja seda ma räägin ka õpilastele. Siin ei ole midagi. Me oleme ju Euroopa Liidu piirides, kõik on juriidiliselt korras ja ei ole vaja mingeid piirilepinguid teha.
Kuidas nüüd see asi Eestis läheb, eks see on kõigi Eesti oma inimeste tegemine. Nii et minu seisukoht on niisugune. Ja ma soovin teile kõigile palju jõudu selle hoidmisel. Ja mitte kiirustada! Kuhugi pole vaja kiirustada. Kõik on nii, nagu on meil vaja, mitte nagu…
Vaadake, Putin on praegu võimul. Ta võib olla veel üks viis või kümme aastat võimul. Siis tuleb võib-olla tema poeg võimule. No aga kes teab, mis siis juhtub?... Noh, ja siis ongi 50 aastat möödas. Näeme!
Kõike jõudu ja kõike head!

Iivi Zájedová

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.
Autor on poliitikateaduste doktor, Praha Karli ülikooli julgeoleku õppetooli garant ja riigiõiguste professor, endine Eesti designeeritud esindaja Tšehhoslovakkias (1991-92. a.) ja Tšehhi Vabariigis (1993. a.).

Märkmed: