Mardi Valgemäe: Eelarvamusi. Täheldusi teatrist ja teatritekstidest. Vagabund 2003. 180 lk.
Ikka ja aina kõneleb Mardi Valgemäe teatrist ning ikka ja aina moodsast draamast, oma armastatud erialast. Kui ei teaks, et on tegemist väga mitmetahulise keele- ja kirjandusteadlasega, kes peale selle ka muusikamaailmas on suuteline julgelt liikuma ja mitte pimesi kobama, võiks arvata, et pole võimelinegi muust kõnelema.
End minu ette laiali laotanud raamat esitab võimsa väljakutse: kuidas arvustada arvustusi, kuidas kriitiliselt retsenseerida kriitilisi retsensioone, ise võhikuna kobades pooleldi tundmatul territooriumil. Igaüks, kes näitelavaga milgil määral on tutvust teinud, teab, kui erinev mõju on eesriidel olenevalt sellest, kustpoolt teda vaadata. Minu lavapoolsed vahtimised, niipalju kui neid on olnud, olid algul kitzberglikud, hiljem vildelikud ja lõppesid enam vähem raudseplikult. Saali poolt — jah, sealt on nähtut üht-teist moodsamat ja isegi eesriide puudumine on suurema hingelise vapustuseta üle elatud. Mul pole teada, kas ja kuivõrd Valgemäe Piibelehtede ja Mogri-Märtide seltskonnas on viibinud, kuid kui, siis kindlasti vaid külalisena. Võimalik, et isegi pisut kohmetu külalisena, sest ta „oma“ seltskond näib olevat kindlalt kuskil mujal. Tema algab sealt, kus mina lõpetasin, just nagu Paul-Eerik Rummo oma Tuhkatriinumänguga, mis Valgemäe sõnutsi algab sealt, kus muinasjutt lõpeb. Kuid pärast muinasjuttu ei alga reaalsus, vaid uus muinasjutt uuele põlvkonnale.
Raamat on jagatud kolme ossa. Esimeses osas on kolm referaati või artiklit, osalt originaalselt ilmunud või esitatud inglise keeles. Nendes leiavad käsitlemist Paul-Eerik Rummo ja Madis Kõivu lavateosed. Teises osas on kolmteist arvustust või lühiesseed moodsa Eesti teatri kohta, kolmandas on kolm ulatuslikku esseed maailmateatrist. Eesti teatriprogrammi uuendajaist leiavad märkimist peale kahe eelmainitu Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, Jaan Tätte, Mart Kivastik, Mati Unt, Jaan Undusk ja Vaino Vahing; lavastajaist Merle Karusoo oma „Pirgu mälukilluga“, Harri Mürk, Mati Unt, Tõnu Leesment ja Evald Hermaküla oma ühemehe-etendusega. See on aukartustäratav loetelu ning kõige ja kõigi puhul on Valgemäe tähelepanelik silm teinud huvitavaid avastusi, mida ta oma väljendusrikkas keeles lugejale edasi annab. Sellele lisaks üks huvitav ja meeldivalt rabav avastus ka allakirjutanult: ei olegi tingimata tähtis, kas keegi moodsat teatrit armastab ja kuivõrd ta sellega üldse tuttav on — ikka on autori kommentaarid paeluvad. Tuleb vaid suuta aktsepteerida Madis Kõivu üldtuntud tsitaadi parafraasi Cogito, ergo fuerimus (mõtlen, järelikult oleme tulevikus).
Jah, Valgemäe on mitu head kukesammu oma ajast ees, kuid see ei pruugi kedagi kohutada. Tuleb leppida tõigaga, et kunst, ka teatrikunst, ei püsi ettenähtud raamides ega voola taltsalt ja rahulikult kallaste vahel nagu ojakene kodukarjamaa serval, vaid murrab end ikka ja jälle välja, otsides uusi teid rahva südamesse. Ja tuleb õppida teda just niisugusena armastama.
Soovitan seda raamatut igale teatrisõbrale ja kindlasti igaühele, kes teatriga aktiivselt tegeleb.
Ühes punktis tahaksin autori kallal siiski sõbralikult hammast proovida. Paremagi tahtmise juures ei suuda ma aru saada, kust on võetud teose pealkiri Eelarvamusi. Eelarvamused on ainsad, mida ma sellest raamatust pole suuteline leidma ei tikutule ega halogeenlambiga otsides. Pigem tegeleb autor eelarvamuste kummutamisega. Minu silmis on esitatud mõtted ja tähelepanekud küll rohkem „järeljäramised“. Kui minu lingvistiline panus on ka pisut jämedakoeline (et mitte öelda matslik), siis kindlasti mitte pahatahtlik ega halvustav. Ja läheb täpsemalt täkke kui autori oma.
Ikka ja aina teatrist mõeldes
Kultuur
TRENDING
