Saksamaal valiti 2003. a. lööksõnaks „die alte Welt“ ehk vana maailm. Seda väljendit kasutas USA kaitseminister Ronald Rumsfeld, kes kevadel, enne plaanitavat rünnakut Iraagile pahandas Euroopa ehk „vana maailmaga“ viimase ebalojaalsuse üle.
Vastupidiselt Ühendriikidele on Saksamaa kogenud rohkesti sõjaõudusi ja elanud läbi lugematuid pommirünnakuid. Pole ime, et sakslased ja Liitvabariigi valitsus suhtusid sõja alustamisse, millel puudus ÜRO nõusolek, kriitiliselt.
Saksa-Eesti Foorum otsustas oma jõulukohtumise sel aastal pidada Frankfurti ja Mannheimi vahel paiknevas Odenwaldi väikelinnas Michelstadtis. Võib öelda, et see romantiline koht on mägede keskel seitsme pöialpoisi juures. Seal oli selgelt tunda nn. vana maailma hõngu, sest sajandite vanused jõululaada traditsioonid rikastavad ja köidavad tänaseni külastajate meeli.
Peale mitmeid Euroopat laastanud sõdu ning lugedes nüüdki iga päev teateid uute, kusagil jätkuvate lahingute kohta, oli mõnus näha ja kogeda „vana maailma“ rahu – rahu, mida ei ole suutnud ükski ajalooline sündmus kõigutada. Milline julgust sisendav tunne praeguses ebakindlas maailmas!
Michelstadt asub nn. Nibelungide teel, olles tuntud ennekõike Richard Wagneri ooperitsüklist. Huvitavaim ehitis selles rahu õhkuvas väikelinnas on hilisgootika stiilis 1484.a. ehitatud kahetorniline raekoda. Samas stiilis ehitatud linnakirikus on krahv von Erbachi haud ning mitte kaugel sellest ajalooline sünagoog – sümbol üksteisemõistmisest ning aktsepteerimisest.
Sellistes raamides oli jõulumeeleolu muidugi ette programmeeritud. Jalutades mööda jõuluturgu ning jälgides igivanu traditsioone tundus, et oleme tulnud tagasi just sinna vanasse maailma, millest Rumsfeld nii halvustavalt rääkis. Mis oleks aga Euroopa, siinjuures ka Eesti, ajaloota, vanade traditsioonideta? Välismaal kaua elanud eestlased teavad ju, kui tähtsat rolli mängivad vana kultuur, keel, rahvustunne ja kombed.
Just seetõttu võib hea lugeja kindlasti ette kujutada, kuidas sellises jõulumeeleolus elavalt elufilosoofilisi mõtteid vahetati. .
Eestlased, sakslased jt. rahvuste esindajad – me kõik olime sel päeval ainult rahu pooldavad inimesed. Tänu siinkohal Merje Ojasalule, kes võttis vaevaks meid erinevatest Saksamaa linnadest kokku kutsuda ning üritust koordineerida.
Imeilus, kõikide meeli paelunud päev lõppes seekord küll saksa traditsioonilise jõulusöögiga, kuid kõik meist võtsid kaasa erilise tunde – jõulud ja selle sõnum algavad Petlemmast ja kõlavad kogu maailmas, seal, kuhu ka Eesti täisõiguslikult kuulub.