22. juunil 2003 taasavati Tartus kõige kõrgemal tasemel üleriigilise tähtsusega Vabadussõja mälestussammas e. rahvasuus Kalevipoeg. Linnapea Andrus Ansipi kõne järel avas mälestussamba koos sõnavõtuga president Arnold Rüütel, esines kaitseväe ülemjuhataja admiral Tarmo Kõuts, monumendi õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit. Kohal oli uskumatult palju inimesi kogu Eestist, muidugi kõige rohkem Tartust ja ajalooliselt Tartumaalt. Kalevipoeg oli astunud pisut küll noorenenuna oma kohale Kalevipoja pargis, kust ta 1950. a. aprilli lõpul oli maha kangutatud ja hiljem hävitatud. Tseremoonia oli Kaitseliidu Tartu Maleva ja Akadeemilise Meeskoori osavõtul suurepäraselt korraldatud.

Siiski häirisid asjaga kursisolevaid inimesi mitmed lohakusest ja pealiskaudsusest tingitud vead. Kõigepealt see, et linnapea Andrus Ansip märkis vähemalt kahel korral mälestussamba taastamisürituse ajaks 13 aastat, mis on täiesti väär. Ilmselt linnavalitsuselt presidendi kõne koostajani jõudnud vale sattus vähemalt kolmel korral ka presidendi esinemisse, kuid veelgi halvem: väärinfost lähtudes tegi president järelduse, nagu oleks Kalevipoja taastamiseks kulunud niisama palju aega (13 aastat) kui Tartu rahulepingust Vabadussõja mälestussamba esimese avamiseni 1933. a. See on juba suur vale — taastamiseks kulus seekord 15 aastat ja pisut üle kahe kuu.

Tegelikult algas Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamise aktsioon 1988. a. aprillis Tartu muinsuskaitsepäevade ajal, kui käidi kõnelemas purustatud mälestussammaste (Gustav Adolf, Villem Reiman, Kalevipoeg) jalameil ja Raadi pargis sõjaväelennuvälja traatide taga. Kõikjal nõuti rahvusliku tähtsusega mälestussammaste ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist Raadil. Loodi algatusrühmad ja hakati koguma raha, sama aasta augustiks olid mõningad eeltööd tehtud ning Tartu Linna TSN Täitevkomitee ja Eesti Kultuuri Fond kuulutasid välja Kalevipoja monumendi ideekavandite konkursi, mis küll ebaõnnestus. Pärast seda vajus Kalevipoja taastamisega seotu nokitsemisse. Alles 1994. a. asutati Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) Taastamise Komitee ja tolleaegne linnavolikogu võttis 2. veebruaril 1995. a. vastu otsuse (nr. 161) Vabadussõja mälestussammas (Kalevipoeg) taastada endisel kujul endises kohas. Kuju valmimise ja avamiseni jäi siis veel üheksa aastat ägedat võitlust linnavolikogus ja ajakirjanduses. On täielik müstika, kust on pärit linnapea 13 aastat 15 asemel.

Avamistseremoonia eel õnnestus kiirematel saada Tartu Linnavalitsuse üllitatud ja Tartu Linnamuuseumi koostatud trükis „Tartu Vabadussammas“, mille pealkiri on eksitav. 9. maist 2002 pärineb Tartu Linnavalitsuse korraldus nr. 1961 (allkirjad: A. Ansip, J. Mölder), mille 1. punkt on täht-tähelt järgmine: „Taastada Vabadussõja mälestusmärk Amandus Adamsoni „Kalevipoeg“ ajaloolisel asukohal“.

Kust on pärit müstiline Tartu vabadussammas ja kust tarkus „Mälestusmärgi taasloomise mõte ulatub 1989. aastasse, mil Eestis oli alanud uus rahvuslik liikumine eesmärgiga taastada oma riiklik iseseisvus“? Trükise koostanud Tartu Linnamuuseumi töötaja Eevi Kärdla ilmutab võhiklikkust meie ajaloo tundmisel ja Vabadussõja mälestussamba kui objekti nimetamisel. Linnamuuseumi töötaja ametikohus peaks olema objekte tunda ja neid õigesti nimetada. Kunagi küll arutati mingi vabadussamba püstitamist kas raekoja ette või endise tribüüni tagusesse parki, kuid see kampaania kukkus armetult läbi. Igatahes on nii linnavalitsus trükise tellijana kui linnamuuseum koostajana ennast häbistanud Vabadussõjas langenute, võidelnute ning ka hilisemate vabadusvõitlejate ees.

Ajalooline tõde põhineb faktidel, neid väänata on raske, kuigi meediasse paisata ebatõde on võimalik. Meedia kohus on ebatõde tõeks tagasi muuta.

Arvamus

TRENDING