Klimatoloog võib Eestit väiksusest hoolimata pidada tõeliseks maailmariigiks, mille ühes otsas möllab tuisk ja miinuskraadid, kuid teises otsas vaatab vastu kevadine lörts. Ja seda olukorras, kus samadel laiuskraadidel asuvates Kanadas ja Siberis valitseb pidevalt arktiline kliima.
Klimatoloog Mait Sepp (31), kes kaitses 22. detsembril Tartu ülikooli geograafia osakonnas doktoritööd “Atmosfääri tsirkulatsiooni mõju keskkonna muutujatele Eestis”, nendib, et 20. sajandi teisel poolel on meie kliimas sündinud päris olulisi muutusi. Talved on soojemad, kevade tulek on varasem. Samal ajal, kui meie naudime suvesooja ja pehmeid talvi, peavad näiteks meiega võrdses parasvöötmes asuvad kanadalased läbi ajama arktilise kargusega.
Eesti nn heaolu põhjuseks võib pidada lähedal asuvat Atlandi ookeani ja sealt tulevaid tsükloneid. Viimased toovadki eriti just talvel Eestisse sooja ja möödunud kümne aastaga on tsüklonite arv järjest kasvanud.
Soojenemine tähendab ka muutust õhuringluses, tsüklonite esinemissageduses ja liikumises. Kui tsükloni kese, kus õhurõhk on kõige madalam, liigub meist põhja poolt mööda, siis kaasnevad sellega sulailmad. Kui lõuna poolt, siis kaasneb külma õhu sissetung põhjast. Seega on meie regioon pidevalt ühes keerises ja ilm sõltub sellest, kumma keerise ots meid puudutab.
Statistiline analüüs näitab, et just talvel on põhjapoolsed tsüklonid siin sagenema hakanud. Mis seda põhjustab, ei oska keegi täpselt vastata, kuid Sepp kahtlustab, et tegemist on lihtsalt loodusliku rütmiga.
Piltlikult saab arvatavat soojenemisprotsessi seletada seebimulli näitel. Maakera pöörleb ümber oma telje ja õhuvool on põhjapoolkeral suunatud lääne poolt itta. Nii satub ekvatoriaalaladelt Eestisse Atlandi ookeani soojus. Samasugust soojust saaks nautida tänu Vaiksele ookeanile ka Ameerika mandritel elavad inimesed, kui nende läänerannikul ei asuks mäestikualasid, mis takistavad sooja õhu liikumist.
Sellist õhumasside ja gaaside liikumist saab näha seebimulli kile peal, kus toimub pidev liikumine ja värvide muutus. Ühtlast gaasikihti pole kuskil. Ei seebimullil ega maakeral.
Uus jääaeg?
Ent ülemaailmne soojenemine koos kasvuhooneefektidega ei pruugi meie aladele igavest õnne tuua. Suured temperatuurierinevused ekvaatori ja pooluste vahel võivad Eestisse tagasi tuua hoopis jääaja.
“Kuigi meile taotakse pähe, et kasvuhoonegaasid põhjustavad kliima soojenemist, on see siiski väga lihtsustatud lähenemine,” sõnab Sepp. “Kliima ei ole nagu gaasipliit, et keerad süsinikdioksiidi (CO2) juurde – läheb soojemaks, keerad vähemaks – läheb külmemaks. See mõte on vist pärit 1940. aastatest, kui süsihappegaas CO2 avalikkuse ette jõudis. Tekkis idee, et nii saab kliimat soojemaks muuta, ja sellesse suhtuti entusiasmiga. Tehti lausa plaane, kuidas Euroopas saab varsti palju rohkem põllumajandussaadusi kasvatada. Samasuguseid arvamusi kohtab tänaseni. Kuid kliimas on liiga palju kaudseid protsesse, mis kõik ilma mõjutavad. Vastasel juhul võiks ju hakata lihtsalt CO2 ladustama ja välja arvutada, millal mingi hulk seda soojenemiseks õhku paisata. Näiteks meie laiuskraadil võib see tähendada hoopis, et tekib rohkem sademeid, maa ei soojene suvel piisavalt üles ja talvel tulev lumi hakkab järjest paksemate kihtidena kuhjuma ning lõpuks ei sulagi enam ära. Nii jõuamegi jääaega tagasi.”
CO2 ehk süsihappegaas on asi, millest enamik koolis käinud inimestest aru saab, seepärast mängitakse sellega kliimamuutustest rääkides ja kasutatakse seda samal teemal argumendina poliitikas. Tegelikult hakati CO2 taset Ameerikas mõõtma juba viiekümnendatel aastatel. Sepp nendib, et keegi ei tea, kui palju mõjutavad kliimat teised õhku paisatud jääkained, mida pole mõõdetud kümmet aastatki. Lisaks mõjutab ilma kõige enam tavaline veeaur, mis on omamoodi kõige vingem kasvuhoonegaas.
Rannaküla lollid
“Filosoofiliselt lähenedes saab öelda, et maailmas on valitsevaks saanud Voltaire’i aegadest levinud Prantsuse revolutsiooni ideed, tahtmine kõigest, ka loodusest üle olla,” sõnab Sepp. “Euroopa on selle ajaga, mil räägitakse kliima soojenemisest, meeletult linnastunud. Need ilmajaamad, mis 50 aastat tagasi olid lageda põllu peal, on nüüd kuskil keset linna. Esiteks pole Euroopas enam jäänudki kuigi palju maad, kuhu neid panna, ja nii töötavadki ilmajaamad linnakeskkonnas, kus temperatuuri mõjutavad asfaltteed, asustustihedus ja lähedal asuvad objektid.”
Nii sünnivadki möödunud aasta jaanuaritormi sarnased üllatused. Sepp ütleb, et tegelikult on Pärnu kandis sarnaseid üleujutusi olnud keskmiselt iga 30 aasta tagant. Jällegi ei saa välistada looduslikku tsüklit. Kuid inimese mälu on lühike ja vanad üleujutused ununevad kiiresti.
“Selliseid vanu lihtsaid asju ei tohiks ära unustada,” märgib Sepp. “Pole mõistlik oma maju mere äärde ehitada, sest meri võib otsustada külla tulla. Läänemerele pole püsivat jääkatet enam ammu tekkinud ja rannik on tormide suhtes tundlikumaks muutunud. Rohkem talupojamõistust oleks vaja. Vanad eestlased ei ehitanud ju oma külasid ranna peale, vaid rannavalli taha.”
Ka mujal maailmas sündinud looduskatastroofid on Sepa sõnul osalt küll looduse reostamise tagajärg, kuid suuresti põhjustatud ka sellest, et elama on asutud kohtadesse, kuhu veel mõni sajand tagasi ükski terve mõistusega inimene ei oleks läinud. Sepp tõdeb: “Tänapäeval on linnainimeselik mõtlemine nii valdav, et looduse ohtudele lihtsalt ei osata mõelda.”
Mälu lühidust näitab tõik, et räägitakse küll Eesti kliima soojenemisest, kuid unustatakse ära eelmise sajandi rängad talved, kus temperatuur langes sageli alla 20 külmakraadi. Samas pole keegi põhjalikult uurinud, mis põhjustas hoopis need mõned külmad aastad, sest kokkuvõttes võib tervet möödunud sajandit nimetada soojenemise sajandiks.
Eesti Päevaleht