In memoriam 24.06.23 - 07.09.2012
Sündis 24. juunil, 1923.a. Valgejõel, Harjumaal. Õppis 1930-36 Kõnnu algkoolis, 1937-42 Tallinna Realkoolis. Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi lõpetas 1942.a. cum laude. 1947-1949 aastatel õppis Londoni Ülikooli majandusteaduskonnas.
Töötas 1945-1946 Rootsi tööturuameti välismaalaste ametnikuna. 1947-1950 Actiba Ltd. London, Inglismaa direktorina. 1951. aastast firma Heinsoo Insurance Brokers Ltd. presidendina. Alates 1971 a. Eesti Vabariigi aupeakonsuli kohusetäitjana Torontos ja ka 1991 E.V. aupeakonsulina Kanadas.
Oli 1946-49 Rahvusvahelise Kristliku Üliõppilaskonna liige, Londonis. 1947-50 Inglismaal eestinoorteühenduse juht. 1951.a. Eesti Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu Kanadas algataja ja esimees, väliskomisjoni esimees kuni 1970. Kuulus auliikmena Toronto Eesti Seltsi, Toronto Eesti Meeskoori, Eesti Kunstnike Koondisse Torontos, Kanada Eesti Sõjaveteranide Ühingusse, Eesti Ohvitseride Kogusse, Baltimore linna auliikmeskonda. Autasustatud E.V. Riigivapi ordeniga, Kuninganna Elizabethi juubeli medalige, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas kuldmedaliga, Ülemaailmse Eesti Võitlejate Keskuse esimese järgu Teenetristiga, Soome Armees rindevõitlejate Vabadusristiga.
Akadeemiliselt kuulus Ilmar Heinsoo Korp! Fraternitas Estica ridadesse, kus ta valiti auvilistlaseks.
1950.a. Ilmar Heinsoo abiellus Margot Laanega (†), kellega sündisid kaks last, Katrin(†) ja Thomas. Lapselapsi on kolm: Benjamin, Jakob, Mihkel. Leinama jääb ka vend Olav Rootsis.
Olles E.V. esindaja Kanadas aupeakonsuli k.t. positisioonis alates 1971 aastast oli Ilmaril kindel ja oluline roll kaitsta meie riiklikku järjepidevust enne taasiseseisvumist 1991.a. Haigustamise tõttu loobus Ilmar ametist 2001.a. Eesti Vabariigi esindaja roll Kanadas oleks olnud mõnele teisele kaugelt ülejõukäiv. Majanduslik tasuvus, üldsuse tunnustus või mingi muu tavaline tiivustus ei ajendanud teda seda koormat kandma. Põhjus peitus sügavamal. Ilmar teadis, et teisiti lihtsalt ei saa.
Meie kodumaa okupatsiooniaastail oli ta Tallinna ja Moskva võimumeestele pinnuks silmas. Aga ta ei vaevlenud pessimismi küüsis ega lubanud ennast häiruda okupantide pidevast propagandast. Üles näidanud julgust ja kirglikku vabadusarmastust, tõi Ilmar noore ohvitserina Soomes ja Tartu all lahingutes ning hiljem põgenikuna kaasa vähe väärtuslikku vallasvara, kuid hindamatu varana selle vaimsuse, mis hiilgab vabade meeste hinges.
Toome esile ühe lühikese episoodi tema elust. Pääsedes haavatuna Rootsi, ühines ta vabatahtlikuna briti luure käendusel teiste noorte eesti, läti ja leedu ohvitseridega, et vastava väljaõppega inglismaalt naaseda langevarjuritena kodumaa metsadesse. Võitlus Eesti eest ei olnud kaugeltki veel lõppenud. Aga selliseid operatsioone oli juba Moskva avastanud ja nurjanud. Operatsioon tühistati. Vähemalt kaks korda oli Ilmar valmis ennast asetama lootusetu olukorda Eesti vabaduse eest – tagasi tulla Soomest kodumaale viimastesse lahinguisse ning mõni aasta hiljem loobuda lääne turvalise varjupaigast, et võidelda Eestis lootusetu võitlust.
Ilmari iseloomu-omaduste hulka ei kuulunud iseenda upitamine, vaid hoopis vastupidi. Lepitava meelega tegi ta oma tööd, ning asetas oma isiku töötulemuste hindamisel alati tagaplaanile. Seetõttu tema panust ja saavutuste suurust on eemalseisjal raske hinnata.
Ta elu on olnud sündmusterohke, täis muresid ja pingutusi, ent ka kaugeleulatavaid ja igavesti kestvaid tagajärgi. Puhka rahus hea eesti mees.
Laas Leivat
