Kurbuses, leinas, langetan täna oma pea, kuna suureestlane Ilmar Heinsoo pole enam meiega. Tahan aga samas oma pead homme tõsta, kuna eeskuju õpetas nii. Et Eesti rahval on sõna, võim, tahtejõud, nii nagu Ilmar Heinsoo ilmekalt näitas, olla vaba. Olla sõltumatu, isesesisev. Neid aastaid on meie rahval olnud paratamatult pisaratega loetavaid. Võitsime, tänu sulle.
Mida mina mäletan? Kui eluaegne diplomaat Johannes Markus Torontos valitud konsuliks teadaolevalt vastase /kartuse puudusel asetas oma lusika varna, siis polnud teist varianti, kui Ilmar Heinsoo. Mees, kes mõtles iseseisvalt, oli alati aus. Hindas rahvuskaaslasi, sai neist aru, kõikide imelikute koha-kandi taustal.
Sellist meest ei ole enam eestlaste ühishuvide järel ootamas. Ilmar Heinsoo pikaajaline haigus lubas kompetentsel ja eestimeelsel mehel tema toas istuda. KIITUS!! Kuid meil on rahvana,nii siin kui Eestis, enamat tarvis. Vajame Ilmar Heinsood. Ehk praegune aupeakonsul ei pane pahaks, et värske veri oleks asjaks? Kui osati omal ajal ulatada vajaliku käe?
Veel häid sõnu. Ilmar Heinsoo mälestuseks. Ei mäleta ühtegi, kes kodumaad armastas nagu tema. Sestap sobis ta konsuliks,. Ning otsa Tooma lastele Jakobile, Mihkilile eeskujuks.
Puhka rahus!! Jõuad nüüd armastatud eesti mulda.
Tõnu Naelapea
