Jürikuu neljandal päeval märkis kirjanik ja jurist Ilmar Jaks oma 80. sünnipäeva. Sündinud Läänemaal, Asuküla vallas kooliõpetaja perekonda, viis hariduskäik juubilari läbi Haapsalu Ühisgümnaasiuumi Tallinna, kus ta töötas ajakirjanikuna. 1943. aasta viis ta Soome, kus võttis osa sõjast Soome armees rügemendi JR200 koosseisus. Soov kodumaad kaitsta kutsus taas Eestisse. Seal saadeti aga saatusenöögina punaste poolt väljapoole Eestit tööpataljoni teenima, millest sõjakeerises pääses 1945. aastal, põgenedes esmalt Soome, sealt edasi Rootsi. Uppsala ülikoolis õppis Ilmar Jaks õigusteadust, mis viis riikliku juristi töökohani, samaaegselt tegeles õigusteadusliku erapraksisega.

Kirjanduslik tegevus algas Läänemaal ajalehes Lääne Sõna. Memuaarmõtisklus „Saaremaalt Leningradi. Tööpataljonlase päevik 1944-45” ilmus Stockholmis 1949, milles ilmneb autori sõltumatu, iseseisev ja analüütiline hoiak. Kodumaatuse, süü ja ülekohtu idee kordub Jaksi loomingus. Hilisemates novellikogudes ja romaanides areneb välja hoiaku mitte niivõrd irooniline kui ka individualistlik eneseväljendus ning julgus vormireegleid uuendada, allegooriaid kasutades sügavamale puurides kui näiliselt alul paistaks. Allegooriasse sukeldudes ootab Jaks ka oma lugejalt tabamisvõimet. Esile võiks siin tõsta romaani „Neptun. Õiguse telgitagustest” (Stockholm 1981), kus juristi märkmetest koorub välja psühholoogiline uurimus — mida tähendab inimelu. Neptuni lugedes avastab mõtlev lugeja ka enese elust olulist.

Kirjaniku sõnul kubiseb tõsielu meie ümber potentsiaalsetest romaanikangelastest; raamatusse aga leiavad tee autori teadvuse kaudu fantaasia surutõrrest moonutatud originaalpildid. See on loominguline lahendus, mis lubab konkreetset materjali sõnastada selliselt, et ka autor suudab algsädemest kinni hoida, toita väljendumise järele janunevat leeki.

Elus on nii hävitavaid kui ka toitvaid leeke. Jaksi novellidest leiame tihti armastuse, mitte kui väsinud konventsionaalse kirjandusliku teema, vaid loomuliku vajadusena, mis väljendub mitmel moel, nii sõltumatuse otsingutest kui ka psühholoogiliste, mitte pelgalt hetkehimu või -iha rahuldamise vajaduse perspektiividest. Heaks näiteks mitmeti on Loomingus nr. 9, 2000 ilmunud „Erotomaan”. Mujal on autor, sugugi mitte nilbusteni langedes, armastuse intiimsemaid külgi lahti mõtestanud.

Armastus on ka üks piibli sõnumeid, ning Jaksi sulest on ilmunud viimasel aastakümnel nii väliseesti kui kodumaises ajakirjanduses piibliainelist lühiproosat.

Teoses „Kuidas kirjanikud kirjutavad” on Jaks tunnistanud, et ta ei kuulu pikalt plaanitsejate, kaua ja visalt materjali kogujate-korraldajate kilda. Enamus ta proosast on teoks saanud mõne inspireeritud hetke väljendusena, mõne pilti vallandava inspiratsioonina. Töömeetodina on lõpmatult viimistlemine talle võõras, esimene spontaanne visand ja lõplik versioon erinevad teineteisest ainult pisiasjades. Alateadvuses küpsenu leiab kirjapanemiseks müstilise signaali ning lugeja võib olla tänulik, et käsikirjade kirjastamise võimalusi on Ilmar Jaksile leidunud, tema panus meie kirjandusloosse meieni jõudnud.

Märkmed: