Näib, nagu oleks Keilas sündinud, Gustav Adolfi Gümnaasiumis õppinud ja Tallinnas ajakirjanikuna töötanud Ilmar Külvet kogu oma elu lennus olnud. Eriti määravaks osutus see suure põgenemisega sügisel 1944 Saaremaalt Saksamaale, siis emigreerumisega aastal 1947 Inglismaale ning sealt edasi 1952. aastal Põhja Ameerikasse. Hiljem on Külvet Eesti PEN-klubi sekretärina lennanud rahvusvahelistele PEN-i kongressidele Hollandis, Koreas, Puerto Ricos, Saksamaal, San Marinos ja Shveitsis.
Ajal, mil ta toimetas Torontos ajalehte Vaba Eestlane või töötas Washingtonis Ameerika Hääle juures, kogus ta meretagustel lendudel eksootilist mesinestet. Töödeldes selle kodutarus reportaazhiks, avaldas ta reisikirju nii Balist kui Elevandirannikust, nii Hiinast kui Pakistanist, et nimetada vaid mõnigaid kaugeid, Külveti-külastet maid.
Väärtuslikuima nektari varus Külvet ent ilukirjanduslikuks loominguks, olles juba kuueteistkümneaastaselt olnud tunnistatud esimese Eesti Vabariigi aegse Õpilaslehe ülemaaliseks luulelaureaadiks.
Nüüd tuntakse Külvetit peamiselt tõsiste ühiskondlike probleemidega tegelnud näitekirjanikuna, kes nõukogude ajastul ei põrganud tagasi tagurlaste tabu ees käsitleda kodumaaga suhtlemist ega kohkunud kirjutamast pagulaste omavahelistest konfliktidest. Seoses viimasega võime vabalt rääkida Külveti mõjust järgmisele väliseesti teatrikunstiga tegelevale põlvkonnale, sest tema mahlane „Suletud akna“ satiir on ajanud märkimisväärseid võrdseid Elmar Maripuu lavaloomingus.
Ilmar Külvet on üheksa teatriteose autor. Neist viis on kogutud „Näitemänguraamatu“ ühiste kaante vahele. Eesti kultuurilugu hõlmava näidendiga „Menning“ avati aastal 1990 Tartu „Vanemuise“ väike maja. Välis- ja kodueestlaste vahekordi sõeluv ja pagulasorganisatsioonide poolt korduvalt keelustet „Sild üle mere“ on tõlgitud inglise keelde ning ilmus nimiteosena balti draama antoloogias „Bridge Across the Sea“.
Külvet on omakorda tõlkinud inglise keelest seitse romaani, nende hulgas Ameerika klassiku John Steinbecki „Tortilla kõrgendiku“ ja „Kuu on madalal“. Külveti proosat ja esseid on trükitud Loomingus. Peale selle on ta avaldanud novellikogud „Kuhu kuulud, Kristjan?“ ja „Jääkaru hingus“ ning kaks romaani „Suupill ja 500 tuubat“ ja „Kes oskab lugeda hieroglüüfe?“ Pärast taasiseseisvumist ilmus Eestis Külveti valikkogu „Gulliveri käekõrval“.
Viimasele lennule asunud mesilane on tõepoolest usin olnud. Tema hoolega kogutud kärjemesi on toitnud Eestimaa poegi ja tütreid igas ilmakaares ning on kahtlemata aidanud sellel laialipaisatud perel (nagu suur luuletaja on seda sõnastanud) ühte hoida.
Seepärast, armas Ilmar, jääme nüüd ja alati Sinu tänuvõlglasteks.
