Nimed nagu Patrason, Mikiver ja Külvet olid üldtuntud. Oli nii, et edastatud sõnum tuli nagu mingist teisest maailmast, lihtsameelsetele ehk sealt, kus dollarid puu otsas kasvasid. Jah, need dollarid!
KODUMAA kursinumbrid ajasid oma jora, aga inimesed haarasid oma. Nii tekitas NL salakaubanduse: said koolipoisid kusagilt oma, tekkis terve kiht musti ärimehi, kes hakkasid „raske rohelise salatiga“ jõukust koguma. "Salat" rändas tagasi läände, olgu siis „sotsiaaldemokraatlikusse“ Ida Euroopasse või „lauskapitalistlikku“ Soome.
Targemad kuulasid sõnumit ennast. Toll oli halastamatu. Heliplaadid ja raamatud konfiskeeriti. Riidekraam ja muu „nänn“ tuli läbi. Nojah, aga mis se'st Külvetile. Tema ajas oma ausat juttu, mis meile, maailma suurima koonduslaagri elanikele, uut eetikat süstis.
Septembris 1982 „kargasin“ Pariisis ära. 1983. a. suvel olin prof. Tönu Parmingu külaline Washingtonis, kus kohtusin esmakordselt Ilmar Külvetiga. Mulje oli huvitav: kuulus „raadiohääl“ osutus tagasihoidlikuks ja samas äärmiselt intelligentseks härrasmeheks. Ostis minult pildigi.
Nojah. Aeg läks ja sain tundma Külveti loomingut. Väga omanäolist loomingut, mis minule tookord lausa üllatusena lahkas paguluse pahupooligi. Olin ikka arvanud, et siinpool tegusid teevad vaid aatemehed. Ju see päris nii polnud, ise hakkasin taipama põhjusi hiljem. Ju inimene on ja jääb inimeseks.
Arvan, et Ilmar Külveti valulävi oli madal ja ta suutis tõtt aganatest eraldada. Oleks mul piisavalt raha, siis lavastaksin Külveti „Menningu“. See on tõsine meistritükk.
ILUTULI ootab, et 3. detsembril tulevad Tartu College'i saali eesti keelt ja kõnet ja mõtteviisi austavad inimesed osa saama Ilmar Külveti loomingust. Tegijate süda on teile avatud.
Loodan, et Ilmar Külvet Taara talust, või kus ta just viibib, tuleb hingelt meie saali.
