Pärast pikaajalist haigust lahkus laupäeva, 27. aprilli pärastlõunal Torontos näitekirjanik, prosaist ja ajakirjanik Ilmar Külvet. Lahkunu oli sündinud 21. novembril 1920 Keilas. Lõpetas 1938. aastal Tallinnas Gustav Adolfi Reaalgümnaasiumi, misjärel on töötanud ajakirjanikuna Tallinnas.
Aastast 1944 oli pagulasena Saksamaal, sealt asus edasi Kanadasse. 1954. aastast oli Toronto eesti ajalehe „Vaba Eestlane“ toimetaja. 1972. aastal läks Washingtoni „Ameerika Hääle“ eestikeelsete raadiosaadete toimetuse liikmeks. Selle kõrval on olnud Väliseesti PEN-klubi sekretär. Ajakirjanikuna on avaldanud vesteid, reisikirju, publitsistikat, tõlkinud ingliskeelset kirjandust, kuid ka kirjutanud proosateoseid. Kirjanduslikku tegevust alustas luuletustega, kuid hiljem sai keskseks näitekirjandus, mida väliseesti teatritrupid lavastasid. Viimased kaks teost on romaanid „Suupill ja 500 tuubat“ (Lund 1987) ja „Kes oskab lugeda hieroglüüfe?“ (Lund 1989). Ta on kaks korda saanud H. Visnapuu fondi kirjandusliku auhinna.
Kolm aastat tagasi asus ta koos abikaasa Vaikega tagasi endisesse kodulinna Torontosse vanaduspäevade veetmiseks.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Vello Ederma, Washington01 May 2002 17:21
Minu ja pere kaastunne Vaikele. Kui Euroopa osakonnas asedirektorina allusid mulle balti jt euroopa keelteosakonnad, oli Ilmar Külvet uks tubli, ustav ja valjapaistev kolleeg. Ta oli toeline, korgetasemeline proff, kes ei lasknud ennast heidutada ukskoik mis probleemidest. Kui tema haal ja tema materjal kadus eesti saadetest, jai tuhimik, mida oli raske taita. Puhka rahus!
Vello Ederma
Loe kõiki kommentaare (1)