Vasakult: raamatu korrektuurilugeja Külli Trummal, toimetaja Piret Noorhani, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, Vaike Külvet ja Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teadur Anne Valmas.
Raamatuesitluse sissejuhatavas sõnas ütles Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg: „Ilmar Külvet ei ole meile ju siin tundmatu nimi, tema proosat ja näidendeid tuntakse ja teatakse – rohkem kui seda materjali, mis nende kaante vahele on koondatud.“ Tema arvates oleks varem ajakirjanduses ilmunud materjal jäänudki selle raamatuta kõige rohkem märkamatuks järelpõlvedele. Raamatu sisu osas kerkis direktorile pähe „võibolla natuke kõrgelennuline võrdlus Jaan Krossi „Vahelugemistega“ — seda mitte Eesti ainet käsitlevalt mõttetiheduselt kuivõrd teose geograafiliselt avaruselt“. Just reisikirju sirvides tuli talle meelde laul, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tänu sellisele kirjandusele avardub vähereisinud inimese maailmapilt ja jõutakse „vaimsuste tabamiseni, milleni me muidu ei ulatu“.
Ilmari abikaasa ja raamatu koostaja Vaike Külvet rääkis kohaletulnuile, et Eestis oli Ilmar tuntud eelkõige kui raadio-ajakirjanik Ameerika Hääle saadete kaudu, aga väliseestlased tundsid teda hoopis kui kirjutavat trükiajakirjanikku ning et Ilmari enda sõnul oli see tema suur armastus. Raamatu eesmärk ongi jäädvustada ja anda ülevaade osaliselt tema ajakirjanduslikust loomingust. Artikleid valides olid Vaike eelistuseks need, milles Ilmar kirjutab iseendast, kus ta kirjutab eestlastest ja nende tegevusest ning need, mis Vaikele endale kõige enam meeldisid. Abikaasa iseloomustas Ilmarit kui karmi teatrikriitikut, mis talle alati näitekirjanikuna kasuks ei tulnud. Artiklites kasutas ta kõige meelsamini huumorit, eriti satiiri ning pidi ennast tihti ohjeldama, sellepärast ei olnud juhtkirjade kirjutamine kaugeltki tema lemmiktegevus. Ta tänas kõiki, kes olid raamatu koostamisel abiks, nii eespool mainituid kui ka korrektuurilugejat Külli Trummalit; Mart Trummalit õnnestunud fototöötluse eest ning kaane ja vahelehtede kujundajat, õepoega Marcus Kolgat Torontos.
Järgmisena astus Külveti austajaskonna ette Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu teadur, bibliograaf, raamatuteadlane ja väliseesti trükiste asjatundja Anne Valmas, kelle kontakt abielupaar Külvetitega algas üheksa aasta eest Washingtonis. Ta rääkis, et tal oli kunagi hiljem juhus ühel raamatukoguhoidjate viktoriinil esitada küsimus: mis on kõige populaarsem väliseesti kirjaniku nimi? Tookord ta õiget vastust ei saanud, aga raamatu esitluspäeva kontektis oli selge, et selleks nimeks on Ilmar – ühe põlvkonna karismaatilised kujud ja huvitavad kirjamehed Ilmarid: Talve, Mikiver, Laaban, Jaks ja Külvet. Ta kirjeldas seda uskumatut tunnet, mis veel 1996. a. teda valdas, kui koos Ilmariga Ameerika Hääle saate otseülekannet pealt nägi ning meenutas Ilmari mõnusat raadiohäält, võrratut eesti keelt ja hääldust: „Sest olid ju ikkagi Ilmar Külvet ja Ameerika Hääl Eesti jaoks kaks täiesti lahutamatut asja.“ Olles hiljuti uuesti läbi lugenud Ilmari näidendi „Sild üle mere“, veendus Anne Valmas, et autor oskas asju laiemalt näha: „Tema maailmanägemine oli teistsugune ja tema suhe Eestiga oli teistsugune kui paljudel pagulastel. Ta ei kartnud seda suhet, ta suhtles vabalt ja normaalselt ilma igasuguste eelarvamusteta.“
Raamatu toimetaja, Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Piret Noorhani väitis, et tööd on tore teha, kui sul on temaga mingi isiklik-inimlik suhe. Toronto linn on talle tähtsaks saanud väliseesti arhiivide tõttu, kus ta on mitmel korral käinud. Vaike tõttu, kellega nad on headeks sõpradeks saanud, oli tal võimatu öelda ei selle raamatu ilmumisele kaasaaitamisele. Kuigi tal Ilmariga isiklikku kontakti ei olnud, ütles ta, et raamatut tehes ja tekste lugedes „tekkis lausa mingi telepaatiline side“. Tedagi köitis kõige enam Ilmari võime vaadata kõike avarapilguliselt koos tema koomiku-irooniku natuuriga, mis kohati meenutas üht toimetaja lemmikut, kaasaegset kirjanikku Andrus Kivirähki „kuigi Ilmar talitseb oma koomiku temperamenti ja püsib piirides paremini“. Pireti arvates on need tekstid eestlastele igal pool maailmas olulised, kuna vaatamata sellele, kui kaugest ajast nad ka ei pärineks, on nendes vajalikku sügavuse ja inimlikkuse mõõdet, mistõttu nad on elusad ja räägivad meiega tänagi veel. Ta võttis kokku, et viimase 15 aasta jooksul on väliseesti kogukonnad lähenenud kodumaale ja püüdnud üheks tervikuks saada. Ja kuigi me oleme sellest veel kaugel, aitavad „kõik sellised raamatud, mis toovad pagulust kodueestlastele lähemale sellistel sidemetel ja loomulikul seotusel taas tekkida“.
Eesti Kirjandusmuuseum Tartus on maja, kus on pagulustemaatikaga palju tegeldud. Kuu aja eest saabus nende hoolde Ameerika Hääle arhiiv, kõikide helilintide ja käsikirjalise materjaliga. Järgmisel aastal on seal kavas korraldada konverents, mis tooks kokku need inimesed, kes tegelevad pagulaste arhiividega ja kes mõtlevad nende saatusest. Ka Ilmar Külveti loomingu väljaandmine Kirjandusmuuseumi poolt on oluline eestluse terviku seisukohast, lõpetas raamatu toimetaja, lisades, et raamat on odav rahalises mõttes tänu sellele, et Vaike Külvet on selle väljaandmist kandnud.
Kunagi olla luuletaja Juhan Viiding öelnud, et „igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik“. Ilmar Külvet oli ajakirjanik enne kõike muud. Raamatu tagakaanel kirjutab ta, et endale sooviks ta epitaafiks: „Ta oli hea ajakirjanik“. Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg: „Ja selle raamatuga on seda epitaafi kahtlemata meie mäludesse jäädvustatud ja teadmine Ilmar Külvetist kui heast ajakirjanikust meile meelde jääbki.“
Esitlusjärgselt nauditi keelekastet ja tutvuti ajakirjaniku n-ö välk-näitusega, kus oli vaatamiseks väljas tema kirjanduslikku loomingut, tõlkeraamatuid ning valik artikleid ja fotosid.
