Mälukartoteegist kerkib esile üks pilt, mis on sinna vist talletatud 1947. a. Schwarzenbecki põgenikelaagris Saksamaal. Olin siis 11-aastane ja aitasin väikevennal liivakastis lossi ehitada. Puubaraki seina-äärsel pingil soojendasid end päikesepaistes noorepoolsed naisterahvad ja vestlesid omavahel, mõnikord juttu mõnusa klatshiga pipardades. Äkki vaikis jutuvada ja kostis südamepõhjast tulev ohe. Ohke põhjust otsides märkasin, et daamide silmapaarid olid sihitud ühte suunda. Nimelt, lähedalasuvast spordiväljakust astus diagonaalselt üle väärika rühi ja mõõdetud sammuga kauni välimusega noormees.
Paksud, mustad lokkis juuksed, roomlase profiil, laiaõlgne hästitreenitud sportlasekeha ja mis veel – ta oli laitmatult riietatud hästiistuvasse ülikonda ja lipski oli tal kaelas. Sääraseid noobleid dzhentelmene oli meil laagriolukorras haruharva näha. Kaenla all oli tal mapp, mis arvatavasti mahutas mingeid kirjatöid, sest ta oli laagris ilmuva ajalehe toimetaja ja õpetas ka algkoolilastele inglise keelt. Minu meesteilu mõõtmise ja hindamise kriteeriumid polnud tol ajal veel täielikult välja arenenud, aga daamide ohke sügavuse põhjal võis otsustada, et küllap ta mingi ideaalmehe või Adonise mõõdu välja andis.
Vahepeal kaotasin Ilmari silmist, sest meie pere asus Lingeni laagrisse ja tema emigreerus vist Inglismaale.
1950-ndate aastate alguses ilmus ta jälle silmapiirile Torontos, kus leidis tööd ajalehe Vaba Eestlane toimetuses. Mäletan, et lugesin tema följetone jt kirjatükke suure mõnuga, sest tal oli lai silmaring ja hea, irooniliste tähelepanekutega pipardatud huumor. Eriti meeldisid ta hilisemad reisikirjeldused, sest ta oskas vaadelda asju tähelepanelikult erilise nurga alt ja edastada reisimuljeid eriti ilmekalt. Kirjeldusi illustreerisid abikaasa Vaike asjakohased fotod.
Ilmar ei kirjutanud oma artikleid, följetone ja teatrikriitikat mitte hanesulega, vaid hoopis roostevabast terasest sulega, mida ta tihti vaimukuse- ja vahete-vahel iroonia- või kerge sarkasmipotti kastes, võis teinekord mõningatele tegelastele, kes olid „silmapaistvalt agarad ühiskondlikus töös või siis kannatasid erakordse aunappuse all”, ribide vahele torgata. Meenub üks följeton, kus ta kirjeldab, kuidas ühel lõbusal koosviibimisel tuntud teatritegelane teda poolpiduse peaga ründas, kuna kriitik polevat viimast teatritükki küllalt kiitnud ja vist isegi midagi negatiivset julgenud sisse poetada. Näitleja olevat kriitikut isegi napsiklaasiga visanud. Ilmar arvas, et ega selles midagi halba olnudki; näitleja sai oma vihavimmas südant pisut kergendada ja kuna klaas juhtus sisaldama hinnalist shoti viskit, olevat tema ülikond nüüd ilus shotiruuduline.
Hilisemas elus, kui aeg oli mind „naga-vanusest” täiskasvanute kilda nihutanud, saime headeks tuttavateks, küllap vist sõpradekski.
Aitab aga mälusahtlites tuhnimisest. Pidin ju hoopis Ilmar Külveti mälestusõhtust kirjutama. Hakkan vist vanaks jääma, sest mõtted kipuvad vägisi laiali valguma ja kirjaread ei taha sugugi sihikindlalt arvutisse marssida...
Laupäeva, 3. detsembri õhtul oli kella 7-ks kogunenud Tartu College'i saali üllatavalt arvukas rahvahulk. Võiks öelda, saal oli täis, mis ei ole sugugi tavapärane nähe meie üha hõrenevas eestlaskonnas. Publiku hulgas, kes tavaliselt koosneb kultuurilembelistest pensionäridest, vilksatas seekord ka nooremaid nägusid. Üritus nimega „Lugemisteater Ilutuli — Ilmar Külveti mälestuslavastus” oli pühendatud Ilmar Külveti 85. sünniaastapäevale, samuti mälestamaks tema loomingut ning sisukat ja seiklusrikast elu. Lavastajaks oli Aarne H. Vahtra, kes juba mitmendat aastat teeb seda tänuväärset tööd lugemisteatriga lausa armastusest, ilma mingi materiaalse huvita.
Kava esimeses osas intervjueeris Urmas Ott (keda võrreldakse Larry King'iga) 1996. a. eesti telesaates „Carte Blanche” Ilmar Külvetit. Umbes tunniajalises saates proovib too intervjueerijast „enfant terrible”, kes teatavasti võib vahel päris häbematute või intiimsete küsimustega oma ohvreid kohmetuks lüüa või „purki ajada“, Ilmari kallal hammast. Ilmarile ei ole aga kerge hammast turja lüüa. Ta vastused on rahulikud, mõõdukad, vahel koguni lakoonilised. Ja kui mõned küsimused kipuvadki pisut provotseerivalt naha vahele, siis lööb Ilmar küsitleja oma otsekoheste, ausameelsete vastustega pahviks. Küsimusele, kas Ilmar midagi oma möödunud elust kahetseb, vastab too, et oleks võinud ajakirjanikutöö ja Ameerika Hääle kõrval rohkem ilukirjandust viljeleda. Ja kui Ott lõpuks küsib, et kas ta on õnnelik, siis vastab Ilmar veenvalt ja puhtast südamest: „Jah, ma olen tõesti õnnelik.”
Vaheajal oli avatud veinibaar ja kohvilaud maitsva kringliga.
Teises osas esitati katkendeid Ilmar Külveti publitsistikast, jutustustest ja näidenditest. Esinesid Killi Mirka, Kaljo Anja, Veikko Kalep, Laas Leivat, Mart Pikkov ja Eerik Purje. Video, valgustus ja kõik tehniline oli Vaado Sarapuu poolt ja peaks siinjuures mainima, et ka tema on juba pikka aega teinud tänuväärset tööd, küll filmimise, valgustuse ja kultuuriürituste jäädvustamise alal, tihtipeale minimaalse tasu eest või täiesti tasuta. Andres Tamm esitas kaks Külveti sõnadele omaloodud laulu end kitarril saates. Muusikapalad olid paigutatud proosalugemise vahele ja pakkusid kõrvale meeldivat vaheldust.
Külveti proosat lugesid kaks-kolm esinejat vaheldumisi lõikudena. Esimene lugu oli pilt näitemängust “Menning”, milles Killi Mirka luges juhiseid, Laas Leivat Menningu osa ja Mart Pikkov esitas Tõnissoni. Jutustuses „Veetsin jõulud kahes riigis ühekorraga” olid osad jagatud Eerik Purje ja Killi Mirka vahel, milles autor kirjeldab oma esimesi jõule Inglismaal. Lühijutt „Jääkaru hingus“ jutustab ühest eesti ärimehest Kanadas, kes töörühmamise ja kauplemisega on suure varanduse kokku kuhjanud ja nüüd ihaleb ka au ja kuulsuse järele. Et seda saavutada tahab ta omaenda ajalehe käima panna, kusjuures ta kutsub loo autorit lehe toimetajaks. Muidugi väga madala palga eest. Selle episoodi esitasid Eerik, Laas ja Veikko. Tagasimõtisklus enne raadiosaadet oli esitatud Laasi ja Killi poolt; „Antiigimeister” kõlas Killilt ja Veikkolt ning pala „Turg ja ruupor” lugesid Laas, Mart ja Veikko. “Ema jõulukuusk” on eriti soojalt ja südamlikult kirjutatud lugu kirjaniku ema külaskäigust Eestist ning selle kandsid ette Kaljo Anja ja Killi Mirka. Toredaks vahelduseks oli veste „Trükivea kurat”, mis on vaimuka huumoriga valmis veeretatud ja pakkus kergemat pala raskepärasemate proosatükkide vahele. Publik sai vahelduseks oma naerumuskleid harjutada. Hästi ette kantud Killi ja Eeriku poolt. Kui pisut norida tohib, siis oleks võinud vähemalt ühe säärase humoreski veel tõsisemat laadi palade vahele lükkida ja selle arvel mõnda tõsist lugu võinud kärpida.
Aga üldjoones tegid etlejad oma töö innukalt ja ilmekalt; siinjuures tuleb silmas pidada, et ka nemad võtavad aega igapäevase töö kõrvalt, et proovidel käia ja harjutada. Ega rahalist tasu nad selle eest ju ei saa.
Lõpuks tänas Ilmari abikaasa Vaike Aarnet ja kõiki kaasosalisi ilusa, meeldejääva õhtu eest ja kinkis kõigile, kes seda õhtut sisustasid, Eestis äsjailmunud mälestusteraamatu kirjanikust, pealkirjaga „Vana arm ei roosteta”. Raamat oli Vaike Külveti poolt koostatud ja tema aastapikkuse töö vili.
Kui kirjanik ise kuskilt teisest dimensioonist juhtus temale pühendatud õhtut jälgima, võiks arvata, et ta vaikse muigega ja talle omase tagasihoidlikkusega, pead noogutades lausus: „Päris kena. Võib rahule jääda küll.”
Ilmar Külvetist ja Ilmar Külveti mälestusõhtust
Eestlased Kanadas | 09 Dec 2005 | Urve KaruksEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
