Iseseisvuse taastamisest on möödunud kolmkümmend aastat, peaaegu sama vana on ka meie praegune põhiseadus: selle kolmekümnendat kehtimisaastat tähistame järgmise aasta 28. juunil. Iseseisvuse esimestel aastatel olin Kadrinas emakeeleõpetaja, viimased 26 aastat olen juhtinud keeleametit. Mu töölaual on seejuures olnud alati põhiseadus, mille preambul ütleb selgelt, et Eesti riigi olemasolu mõte on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Rahvaloenduse andmetel elab Eestis peaaegu kahesaja rahvuse esindajaid. Nii mõnigi võib põhiseaduse preambulit lugedes küsida, miks on seal esile toodud vaid üks rahvus ja üks keel. Kas teised rahvused on kuidagimoodi halvemad?
Kindlasti mitte! Ma olen rõõmus iga Eestisse asunud inimese üle, kes elab siin nii, nagu juba pea kakskümmend kuus sajandit tagasi kirjutas prohvet Jeremia nende kohta, kes olid elama sattunud võõrasse linna: taotlege selle linna heaolu, sest selle hea põli on teie hea põli.
Kui avame põhiseaduse teise peatüki, kus on kirjas põhiõigused ja vabadused, näeme, et need kuuluvad kõikidele.
Toon vaid mõne näite: igaühel on õigus elule ning riigi ja seaduse kaitsele, igaühel on õigus vabale eneseteostusele, igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning perekonna- ja eraelu puutumatusele, igaühel on õigus tervise kaitsele, õigus haridusele ning õigus saada eestikeelset õpetust, igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Need õigused on kõikidel, sõltumata rahvusest, päritolust või emakeelest.
Ka põhiseaduse 12. paragrahvis esile toodud diskrimineerimise keeld kehtib kõikide suhtes. Kuigi mõnikord soovitakse keeleseaduse alusel kehtestatud eesti keele oskuse nõudeid kujutada diskrimineerivana, sest need justkui puudutavad vaid vene keele kõnelejaid, pole see kaugeltki nii. Eesti keele oskuse nõuded arstidele, müüjatele, riigiametnikele, taksojuhtidele ja paljudele teistele kehtivad kõigile.
Tõsi küll – keeleoskuse tõendamises on erisusi. Kes on omandanud eestikeelse hariduse, ei pea oma keeleoskust eraldi tõendama, sest seda tõendab koolitunnistus. Kes aga ei ole, peab sooritama ametikohal nõutava eesti keele eksami. Nii peavad ka eestlased, kes pole haridust omandanud eesti keeles, tõendama oma eesti keele oskust tasemeeksamil. Tegemist on tööalase kvalifikatsiooni nõudega ning mitte kuskil maailmas ega ka Euroopa Liidus ei peeta tööalase keeleoskuse nõudeid diskrimineerivaks.
Nüüd võib kellelgi tekkida küsimus, et kui kõik on nii võrdsed, miks siis ei võiks põhiseaduse preambulis olla "eesti rahvuse" asemel "Eesti rahvas". Isegi riigikogu kõnepuldist on preambuli üle arutledes kasutatud "rahvuse" asemel sõna "rahvas".
Eesti riigi olemasolu mõtte ja eesmärgi seisukohalt oleks säärane pealtnäha väike sõnastuse muudatus täiesti sobimatu, sest "rahvas" hõlmab väga paljude rahvuste esindajaid.
Eesti ei saa tagada mõne teise rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade, see ei ole Eesti Vabariigi ülesanne. Ma ei kujuta isegi ette, mis saaks, kui meie põhiseaduses oleks kirjas, et Eesti tagab veel ka saksa, rootsi, vene ja veel mõne rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Neil ja paljudel teistel on oma riik, kelle ülesanne see on.
Kõikidele teistele Eestis elavatele rahvustele tagatakse kõik põhiseaduses ning rahvusvahelistes lepetes nimetatud õigused.
Näiteks sätestab 1998. aastal Eesti suhtes jõustunud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon, et vähemusrahvusesse kuuluval isikul on õigus õppida oma vähemuse keelt. Piirkondades, kus vähemusrahvusest inimesed on traditsiooniliselt elanud või kus neid on palju, püütakse võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Eestis on need võimalused tagatud.
Raamkonventsioonis on lisatud ka, et vähemusrahvuse keele õppimine või õppimine vähemusrahvuse keeles ei tohi takistada riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust.
Nii täidab Eesti oma kohustused vähemusrahvusest inimeste ees mõnel juhul isegi suuremas ulatuses, kui nõuavad seda rahvusvahelised lepped.
Seoses põhiseaduse preambuliga tahan esile tuua veel ühe olulise aspekti. Nagu juba mainisin, on Eesti riigi olemasolu mõte eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Väga oluline roll selle tagamisel on neil, kelle Eesti rahvas on valinud end esindama ning oma elu korraldama.
Nii peaks riigikogu kõigi seaduste juures kaaluma, kas need toetavad põhiseaduse preambulis seatud eesmärki. Ja seda mitte ainult keele ja kultuuriga seotud seaduste puhul. Ka maksude, pensioni, transpordi, tervishoiu, regionaalpoliitika või mis tahes muu valdkonna seaduste puhul tuleks arvestada põhiseaduse preambuliga.
"Preambuli prisma peaks alati käepärast olema Eesti presidendil, kelle ülesanne on kaaluda, kas üks või teine seadus on kooskõlas põhiseadusega."
Sellesama pilguga peaksid oma tegevust hindama valitsus, valitsus- ja riigiasutused ning kohalikud omavalitsused. Sellega tuleks arvestada ka riiklikes arengukavades, olgu need siis seotud keele, kultuuri või hariduse, metsanduse, transpordi, teedehoiu, riigikaitse või energiamajandusega. Preambuli prisma peaks alati käepärast olema Eesti presidendil, kelle ülesanne on kaaluda, kas üks või teine seadus on kooskõlas põhiseadusega.
Eesti keel on ainus keel, millel on põhiseaduse kohaselt Eesti riigis ametlik staatus. Põhiseaduse § 6 on öeldud lakooniliselt: Eesti riigikeel on eesti keel. Põhiseadus ei ava riigikeele mõiste sisu, kuid õigusekspertide hinnangul on see ennekõike riigivalitsemise, asjaajamise, hariduse, arstiabi, teabe ja teeninduse keel.
Eesti keel on kõigi põhiseaduslike institutsioonide töö- ja asjaajamiskeel. Nii toimivad riigikogu, president, valitsus, riigikontroll, õiguskantsler, kohus ja kohalik omavalitsus institutsioonidena eesti keeles. See ei välista üheski neist vajadusel ka võõrkeelte kasutamist, kuid eesti keel peab ametlikus asjaajamises alati olemas olema.
Nii võiksid meie president, peaminister, aga miks mitte ka ministrid ametlikel kohtumistel alati kasutada eesti keelt. Vähemasti Euroopa Liidus asju ajades on selleks kõik võimalused olemas, sest eesti keel on lisaks riigikeelele ka üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest, ulatudes nii Eesti piiridest palju kaugemale ning tugevdades eesti keele staatust.
Eelöelduga tahan kõiki eestlasi julgustada oma ametis või tegevusalal eesti keelt rohkem väärtustama ja kasutama. Kõigile neile, kelle emakeel ei ole eesti keel, panen aga südamele, et eesti keele oskus ja eesti keele kasutamine, olgu hariduses, ettevõtluses või mõnes muus eluvaldkonnas, on lisaväärtus nii nagu mis tahes muu keele oskus. Kui elatakse Eestis ja ollakse end selle maaga sidunud, on iseenesest mõistetav, et eesti keel on üks suhtluskeeltest emakeele kõrval.
Eesti keele õpetamine lasteaias ja koolis on vajalik, et lapsed elus paremini hakkama saaksid, mitte selleks, et kedagi, kes seda pole, muuta rahvuselt eestlaseks. Ütleb ju põhiseadus sõnaselgelt: igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Nii ei ole mõne poliitiku unistus suurendada eestlaste arvu teisi rahvusi eestlasteks muutes kooskõlas põhiseaduse mõttega.
Õiguslikult on eesti keele staatus kolmkümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist kindel, kuid eesti keele maine vajab nii eestlaste kui ka muust rahvusest inimeste hulgas senisest rohkem tähelepanu. Keele maine saab alguse sellest, et me ise eestlastena teame, mida põhiseadus eesti keele kohta ütleb, ega häbene seda.
Ilmar Tomusk on keeleameti peadirektor
https://www.err.ee/1608321890/...
