Sellest palju aastaid kestnud mittesuhtlemisest pole kannatajateks ei Eesti ega Vene tšinovnikud, vaid ikka need inimesed, keda piir lahutab omastest ja kelle varaline ja mittevaraline omand 1944. aastal jõuga pandud piiri taha jäi. Eesti poliitikud kutsuvad neid inimesi setodeks, eraldades neid niimoodi automaatselt teistest eestlastest. Ent seto ei ole mingi poliitiline, vaid etnoloogiline kuuluvus. Aeg ükskord aru saada, et kui kõnelda Petserimaa eestlastest, siis nii riigiõigusliku kui poliitilise käsitluse järgi elavad Petserimaal Eesti Vabariigi kodanikud. Juba Fr. R. Kreutzwald nimetas neid Petserimaa-eestlasteks, rohkem kui pool sajandit enne Eesti riigi sündi.
Kui Petserimaaga seotud inimesed käivad sealpool kontrolljoont, siis ei mõtle nad sugugi nii, nagu kogu ülejäänud maailm, et näe, võttis Vene viisa ja läks Venemaale. Meie rahvas läheb kas koju või omaste poole või omaste kalmudele. Nii on minulgi Petseris nii kalmus puhkavaid kui elavaid omakseid. Minusugused, keda on tuhandeid, ei käi seal turistina, nuhina või kõmulugu otsiva ajakirjanikuna.
Petserimaalastele, kes praegu lääne pool 1944. a pandud piiri elavad, on suhtlemine Ida-Petserimaaga ülitähtis. Eesti ametnikele see korda ei lähe. Näiteks otsustati 2007. a kevadel, et Setomaa asjatundjate valitsuskomisjon tuleb jälle kokku aasta lõpus. Ometi lükati kontrolljoonega lahutatud inimeste probleemide lahendamine jälle edaspidiseks. Nagu on ennegi tehtud.
Meie valitsused on ülivähe muretsenud ka nende EV kodanike eest, kes teiselt poolt kontrolljoont tulevad: näiteks pidi omal ajal Petserisse läinud ja seal maja ehitanud Silvi Mäeots koos abikaasaga Petserist ära tulema. Viis aastat elas 38-aastase tööstaažiga EV kodanik minimaalse sotsiaaltoetuse najal. Alles sellest aastast saab ta Eesti pensioni.
Kui aga täna tuleb omaste juurde Eesti Vabariiki inimene, kes on töötanud 25 aastat ja kellel töötada veel 15, siis hakkab ta EV-s kunagi tööpensioni saama vaid 15 aasta eest.
Ikka nii, nagu poleks Tartu rahulepingut iialgi olnud ja kui oligi, siis justkui oleks see juba 1992. aastast tühistatud?! Kui Riigikogu ühepoolselt ja rahvalt nõu küsimata selle tühiseks kuulutaski, siis ometi mitte 1992., vaid 2005. aasta 20. juunil. Kui kaua mõtleb EV valitsus diskrimineerida üht osa EV kodanikest? Neid oma kodanikke, kes elavad maa-alal, mida juriidiliselt ei saa teisiti määratleda kui EV. Kui kaua võib kesta Eesti ametniku küüru tõmmatud selja sirgumine? Kas sirgubki see enam?
Lugedes Delfis našistide süüdistusi – mis muidugi koostatud Eestis – enda kohta, siis oleksin arvanud, et mu nimi on kellegi teise omaga segi aetud. Kui poleks olnud märget, et Vananurm on ajalehe Setomaa toimetaja.
Ükski süüdistus ei ole õige: suvel saab juba 2 aastat kui mind võeti maha ajalehe Setomaa toimetaja kohalt. Juba on saanud 2 aastat sellest, kui ma ei ole Seto Kongressi Vanemate Kogu peavanem. Ma ei ole kunagi nõudnud Venemaalt mitte mingit kompensatsiooni. Ma ei ole mitte iial kõnelnud ükskõik missuguste mälestusmärkide mahavõtmisest. Juba kevadel kartsin, et jään suurte hammasrataste vahele ning see kartus ongi täide läinud. Kuna ma ei ole valitsuse liige, siis ei ole ma sekkunud ega sekku ühegi teise riigi poliitikasse. Ma ei ole ka mitte ühegi erakonna liige.
Soovin EV kodanikuna avalikult öelda, et mitte minu asi ei ole suhelda Vene valitsusega. Suhtlemist on aga vaja, ja mitte ametnike, vaid oma riigi kodanike huvides. Mul on EV kodanikuna vabadus ning Seto Kongressi Vanemate Kogu liikmena kohustus kritiseerida oma riigi valitsust, kui see käitub valesti minuga ja minu kogukonnaga.
Mu jaoks on Eesti vabadusesambaks eelkõige oma riigiametnike suhtumine oma rahvasse.
Ammu peaks meedia kogu Eestile näitama, kuidas Eesti ametkonnad suhtuvad kunagise Petseri maakonna eestlastesse: kutsuvad neid tagasi (?!), ei kohtle ega vist kavatsegi kohelda võrdselt teiste kodanikega või märgivad Obinitsa lähedal sündinud inimese passi: sündinud Venemaal.
---------------------------------------------------
mobiiltelefon 5264282; e-mail:setomaa@estpak.ee