Siin mandril on kombeks aasta lõppedes heita pilk lähiminevikku ja siis välja kuulutada aasta sportlane, aasta kultuuriinimene või aasta olulisim sündmus. Seda, kuna häid uudiseid on tihti raske leida. Mineviku korrata negatiivsele keskendudes ei müü ajalehti, sealt siis on välja kujunenud saavutuste hindamine aasta väljapaistvama tiitliga.
Kuid peaks tõsiselt kaaluma rolli, mida ilmataat mängis 2014. aastal. Vahetult enne kalendrilehe pööramist uude, näitas ta oma võimu, lastes valla jäätormi, mis laastas metsi ja linnapuid, rõhutades sealjuures kuivõrd linlased sõltuvad elektrivoolust. Paljude inimeste jõulupühad said põntsu, kuna kodus polnud võimalik keeta, küpsetada, külalisi vastu võtta. Jäätormi järelkajad kestsid üle pika ja külma talve, järgnesid vihmarohke kevad ning sama märg suvi, sooje sügispäevi oli vähe ja juba oktoobris sai esimest lumesadu kogetud.
Kanadas elades tuleb ilmataadi kapriisidega arvestada. Kui ühel sügispäeval oli mõnusalt 18 pügalat sooja, siis järgmisel päeval näitas termomeeter juba miinusnumbrit. Kehal ja vaimsel tervisel on vahel raske kohaneda selliste muutustega.
Ning tänavu tuli ka poliitika ekstsessidega rehkendada – kahel korral tuli valimas käia, esimestel said liberaalid enamusvalitsuse ning demonstreerisid kohe, et nad on ikka ja edasi valmis raha raiskama, uued skandaalid pole aga valitseva partei lähenemist muutunud.
Toronto linnavalimistel sai näha kahe erineva lähenemise kokkupõrget. Luubi all oli valus küsimus: kuidas lahendada Kanada suurema linna liiklusmuresid. Endine linnapea Rob Ford oli oma ametiaja jooksul selgelt autojuhtide poolt, toetades muu hulgas allmaaraudteevõrgu laiendamist, põhjusel, et need ei sega autode liiklust.
Uus linnapea John Tory võitis valimised, kuna pakkus ühistranspordi koormuse leevendamise plaani. Kuid ajaks, mil Tory “Smart Track” süsteem võimalikult käivituks, võib olla Toronto rahvastik nii suureks paisunud, – praegustel andmetel kolib Torontosse umbes 125 000 inimest aastas, kas väikelinnadest tööd otsides või võõrsilt immigrantidena, kuna siin ootavad juba sõbrad või tuttavad ees – et uue meeri plaanist poleks kasu, ikka oleks ühistranspordivõrk üle koormatud.
Keegi aga ei astu (meelega valitud sõna) jalakäija huvide eest välja. Tema ju ka inimene, valija, maksumaksja. Seda sai möödunud nädalal eriti ilmekalt näha, kui detsembri esimene suurem lumesadu halvas järjekordselt Toronto liikluse. Linnaisade lähenemine näitas lühinägelikkust. Suurematele teedele piserdati soolvett, et hiljem oleks sahkadel hõlpsam lund ajada. Kuid paraku tekitab soolvesi lörtsi. Autojuhil raske liikuda, eriti on libe olukord kas mäkke või üle sildade sõites. Lumesaju – see polnud kellegi torm, tavaline Kanada nähtus – ajal oli märgata, kuidas autod olid jäetud mäe peal seisma, kraavi sõitnud, ummiku hullemaks teinud, kuna ei osatud sõita talvetingimustes. Seda nii hommikustel kui õhtustel tipptundidel.
Kerkib küsimus – kas suurlinna autojuhtidele pole õpetatud, kuidas talitingimutes roolis tegutseda? Isegi kui puuduvad talirehvid, siis saab tänapäeva aastaringsete kummidega rahulikult ja aeglaselt mäkke ronida, madalat käiku tarvitades. Ent paljud automaatkäigukastiga autosid juhtivad sohvrid paistsid olevat sellest mitte teadlikud.
Lörts pole jalakäijale sõbralik. Lausteel tekivad lombid, vedel mass. Kui auto isegi rahuliku kiirusega möödub, siis pahatihti pritsib ta trotuaaril ukerdaja selle solgiga üle. Paljud, eriti all-linnas, ei kühvelda oma teid, kuigi nad on seaduslikult kohustatud. Tuleb siis lörtsist läbi või üle saada, kuna kui labidat ei viitsita kätte võtta, siis visatakse soola lumele peale. Ning ristmikuid läbides on pea alati paras lomp ees. Jalatsid ja riided kannatavad. Jalamehel on märksa lihtsam liikuda läbi lume, kui sellises soolases supis libiseda.
Torontos ehitatakse usinalt ja arvukalt kõrgelamuhooneid. Nende ehitusplatside juures on pahatihti kõnniteed suletud. Või on krunt varutud, vineeritahvlitest tara ümber krundi püstitatud, aga kõnniteelt jääb lumi rookimata. Ometi saavad ehitajad magusaid eeliseid linnavalitsuse käest, lootes tulevastele kinnisvaramaksudele.
Ent ei tasu aasta lõppedes viril olla. Niisugune see suurlinna elu on ja möödunud nädalane ilmataadi meeldetuletus, et inimene on tema kõrval könn, lubas samas aga teadmist, et varsti, varsti saab räätsad jalge alla kinnitada ja metsas, pargis talve nautida, nii nagu peab, lörtsist pääsedes. (Ja muidugi saatis lumesajule aasta kuju takka sooja ilma, lumi on nüüd pea kõikjal ära sulanud. Kuidas teisiti aastal 2014?)
TÕNU NAELAPEA
Ilmataat tänavu nr. üks Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
