Rein Veidemann. 101 Eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak, 2011, 224 lk.



Oled mitte ainult see, mida Sa sööd vaid ka see, mida Sa loed.

Juhtusin koolipoisina lugema Vassili Šukšini (1929-1974) novelle (eesti k „Pilet teisele seansile. Jutte ja novelle“, 1973), kus tuntud vene näitleja-filmimees meenutas hingekriipivalt oma elu murdepunkte. Ta tunnistas, et Siberi kolkakülas sündinuna oleks tema saatus olnud kindlasti hoopis teine, kui ta teele poleks sattunud väga andekas õpetaja Michail I. Romm (1901-1971).

Nad olid sünnijärgselt mõlemad Siberi poisid, kuid juudi haritlase poeg Romm sündis Irkutskis, Siberis seetõttu, et ta isa oli sinna pagendatud. Antud juhul oluline, et Romm varustas oma õpilast ta Moskvas õppimise ajal raamatute nimekirjaga, soovitades haritlaseks kujuneval V. Šukšinil need tingimata mõttega läbi lugeda. Maapoisist siberlane avas lugedes endalegi märkamatult hinge-vaimuluugid, mis andis võimaluse sisemiseks muutuseks, harituse imeks.

Olen seda lugu jutustanud oma õpilastele, et nad oskaksid mõelda taolistele heade raamatute nimekirjadele, mida lugeda. Prantsuse ajaloolane Jack Le Goff kurdab, et tänane noorus ei oska nautida ajalookirjutuse võlu, sest neid pole õpetatud reisima ajaloolises ajas ja ruumis. Taoline olukord valitseb ka meie kirjanduse tundmise alal.

Rääkides noorema põlve esindajatega, selgub et neid ei kõneta kuidagi paljud kirjanikud ja nende raamatud, mis olid meile märgilise tähendusega. Oleks küüniline tahta, et nooremad peavad lugema taas seda, mida vanem põlv luges, kuid et olla dialoogis oma kultuuriga, on vaja teada tekste, mis tõstetud ajaloos vähemalt meie kultuuri jaoks tüvitekstide staatusse. Haritud inimeseks saamine pole kunagi olnud lihtne ja eneseharimise teel on kindlasti abiks haritud õpetajate, oskuslike suunajate, omamine.

Olen ammu mõelnud, miks paksude kirjandusajaloo köidete kõrval pole meie kirjanduses olemas teejuhte-nimekirju, mis annaks valiku raamatutest, mis Eesti kirjanduse mõistmiseks oleks hädavajalikud läbi lugeda. 2011.a. on meie lugemislauale toonud prof. Rein Veidemanni sulest taolise teejuhi. Raamatut „101 Eesti kirjandusteost“ on jõutud juba moodsalt isegi Veidemann’s listiks nimetada.

Üks soovitav nimekiri õigel ajal

Rein Veidemanni raamat on vajalik käsiraamat igale kultuurihuvilisele. Enne, kui selle raamatu kätte võtate, tasub meenutada luuletajast kirjandusteadlase Toomas Liivi (1946–2009) öeldut, mida kordab Veidemanngi, et „mingis väga olulises mõttes sai eesti kirjandus 1990ndail valmis“ (PM, 18.09.2011).

Tuleb välja, et ‘90ndad on omapäraseks murranguks ka pagulaskirjanduses, sest 1980ndate lõpus alanud ja 1990ndatel jätkunud pagulaskirjandusest Välis-Eesti kirjanduseks saanud kirjanduses toimus kojujõudmine.
Pagulaskirjanduse ajaloo enda ilmumine kirjandus- ja teatriteadlase Piret Kruuspere toimetamisel andis põhjust T. Liivi eeskujul väita, et eesti kirjanduse kõrval on uue aastatuhande alguseks „valmis saanud“ ka eesti kirjanduse ajalugu ajaloo ülevaatliku terviklikkuse tähenduses.

Tasub meenutada veel üht daatumit Veidemanni enda biograafias, sest ta on tegutsenud aktiivselt Eesti kirjanduses kriitikuna juba vähemalt neli aastakümmet. Rein Veidemann õppis 1954–65 Pärnu I 7-kl koolis ja Pärnu I Keskkoolis, seejärel 1969–74 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega 1971, ta on aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga „Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972“, Eesti Kirjanike Liidu liige a. 1981. Eesti kirjanduse sees olekut on kinnitanud tema leivatööd: 1974–77 ajalehe Tartu Riiklik Ülikool toimetaja; 1977–80 Kirjandusmuuseumi teadussekretär; 1980–83 Keele ja Kirjanduse Instituudi nooremteadur; 1983–86 ajakirja Looming peatoimetaja asetäitja; 1986–89 ajakirja Vikerkaar peatoimetaja; 1990–92 Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna juhataja; 1995–98 Kultuuriministeeriumi nõunik; 1998–2000 Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppetooli hoidja (dotsent); 2001–2005 TÜ eesti kirjanduse õppetooli juhataja (korraline professor); al 2005 Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja -poliitika korraline professor, mis viimastel aastatel vahetunud samas kultuuriloo professori ameti vastu. Seega on Veidemannil olnud kõigi nende aastakümnete jooksul professionaalset huvi Eesti kirjanduses juhtuva vastu ja ta on pidevalt kõnetanud oma aega, võrreldes seda tekstidega meie kirjanduse ajaloost.

Kas on raske leida 101 tähtsaimat teksti Eesti kultuuri jaoks?

Veidemann ise tunnistab, et seda teha polegi nii lihtne. Oma valiku on ta nüüd pannud kaante vahele teistele lugemiseks ja kaasa mõtlemiseks. Eesti kirjanduses pole suuri tähti, mis kõnetaksid paljudes maailma keeltes tõlgete kaudu miljoneid lugejaid. Meil pole võimalust uhkustada taoliste kirjandushiidudega nagu Marquezed, Grassid, Kunderad, Fowlesid, Kureishid, Houellebecqid... Kas Eesti olud ja vaimupinnas lihtsalt ei võimalda nii kõrgele tõusta või sügavusse laskuda? Meie saatuseks on olnud põdeda seda „keskmise lauskmaa“ sündroomi.

101 Eesti kirjandusteost algab „Lauluga suurest tammest“, edasi tuleb Läti Henriku „Liivimaa kroonika“, Mülleri „Jutluseraamat“, Käsu Hansu „Oh! ma vaene Tarto liin“, Petersoni „Kuu“, Faehlmanni „Keelte keetmine“, Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ ...kuni raamatu lõpetab Pärnus 1945. a. sündinud ja seal üles kasvanud prof Jüri Talveti „Eesti eleegia“.

Raamatu kontseptsioon on ebaharilik, valides mitte 101 kirjanikku vaid 101 olulist teost. Seetõttu on paratamatu, et on kirjanikke, kelle loomingust on raamatus enam kui üks tekst, mis väga oluline just Eesti kirjanduse arengu seisukohalt. Olgu öeldud, et nende tekstide hulka on mahtunud August Jakobsoni (1904-63) „Vaeste patuste alev“ (Eesti I (Looduse) romaanivõistluse võiduromaan).

Eesti kirjanduses on olnud luulel väga oluline osa. Nii on 101 tähtsaima teksti hulgas ligi kolmandik luuletekste. Seoses viimasega on meie kirjandustekstide tüvitekstide autoritena suhteliselt jõuliselt esindatud naised (13 autorit).

Kirjanduslugu ei seisa paigal ega pole oma elu lõpetanud, kuid taolised murrangukohad võimaldavad võrdlevaid tagasivaateid. Veidemanni endagi jaoks tuli ehk väikese üllatusena tõdemus, et Teise maailmasõja varjud annavad isegi 2011 a tunda. 101 tähtsamat kirjandusteost fikseerib tõdemuse, et 20 aastat esimest iseseisvat Eestit (1918–40) on jätnud eesti kirjandusse märksa suurema ja sügavama jälje kui viimased 20 (1991–2011). Veidemann pakub välja põhjusena, et eesti kirjandus oli enne Teist maailmasõda veel lugeva ühiskonna kirjandus. Igatahes oli raamat siis väga arvestatav meedium. Ka tasub meie noorema põlve kirjameestel-naistel tagant piitsutada oma loome/luulehobu (Pegasust), sest noorim kirjanik 101 kogumikus on tekstiga „Rehepapp“ 2011. a augustis juba 41-a saanud Andrus Kivirähk.

Üks väike epiloog Pärnule

Igal raamatul on oma lugu ja igal lool eellugu. Rein Veidemanni raamatul „101 Eesti kirjandusteost“ võime soovi korral leida vähemalt ühe otsese viite mõjutusele, mis seotud otseselt-isiklikult Pärnuga. Selle leiab Pärnuga seotud luuletaja August Sanga (1914-69) (lk 84-85) luuletuse „Võileib suudlusega“ tutvustusest, kus Veidemann annab otsese ja väga isikliku viite. Rein Veidemann Pärnu I Keskkooli (praegu Pärnu Ühisgümnaasium) 9. kl õpilasena osales nn kirjandusliku kohviku üritusel, kus kodulinna poeet August Sang luges lastele oma tuntud luuletuse „Võileib suudlusega“ ise ette. Veidemann ei saa jätta meenutamata, et nad istusid laudade taga, teeklaasid ja kiluvõileivad ees, hiirvaikselt, söandamata liigutadagi – nii pühalik tundus hetk. Ja tagantjärele – kui sümboolne: võileivad meie laual ja luuletaja vaiksel sametisel häälel lugemas lastele oma „Võileiba suudlusega.“

Ema mudilasi teele seab,
paitab, tõreleb ja silmas peab,

kas on korras sukad, pihikud,
kas on kaasas koolivihikud.

Võileib pauna, suudlus palgele.
Anna, väänkael, valu jalgele!

.....

Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele.

Jah, nii lihtsad ja soojad on need A. Sanga kirja pandud luuleread: Leib ja suudlus - õnne alammäär /Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär/ võileib pauna, suudlus palgele/Nendest inimlaps saab jaksu jalgele, mis tõstavad need ühe miljonilise rahva kirjanduse, aga ilmselt kogu meie kultuuri tüvitekstide hulgas üheks olulisemaks värsireaks.

Pärnu võib täna samuti uhke olla, et taolisi tekste 101 tähtsaima kirjandusteksti hulgas, mis seotud Pärnu linnaga, on üllatavalt palju...




VÕILEIB SUUDLUSEGA
August Sang


Koidusära tornitippudes.
Kogu linn on suitsulippudes.



Ärkamise ärev, rõõmus rutt.
Elu hääled. Laste naer ja nutt.



Ema mudilasi teele seab,
paitab, tõreleb ja silmas peab,



kas on korras sukad, pihikud,
kas on kaasas koolivihikud.

Võileib pauna, suudlus palgele.
Anna, väänkael, valu jalgele!



Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.



Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.



Oh mu linn, töösuitsulipuline!
Olgu ikka nii su ärkamine!



Tõusku korstnaist kuldsed suitsujoad,
päikese poole olgu kõik toad,



et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -



võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,



jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.

1959

Märkmed: