Eestis on Apollo ja Rahva Raamatu lettidel Enn Halliku ja Tiit Lääne eesti sõjapõgenikest kirjutava sarja „Meritsi maailma“ viies raamat, seekord pealkirjaga „Pakku punakatku eest“.
Ajakirjanikud ja ajalookirjutajad Lääne ja Hallik alustasid eestlaste peamiselt 1944. aasta sügisel isamaalt sunnitud põgenemistest ja uuel kodumaal uskumatu töökuse ja visadusega jalgele tõusmisest lugude talletamist viis aastat tagasi ja 2012 sügisel ilmus märgiliste pealkirjadega sarja esimene raamat „Kõnnin või merre“. Aasta hiljem sai valmis „Põlevat Eestit jättes“, 2014 oktoobris „Läksime vaid korraks“ ja mullu „Viimase laevaga vabadusse“. Neid pealkirju lühidalt „lahti võttes“ tähendab see, et oldi valmis või merre kõndima, et mitte venelaste kätte jääda. Kodunt lahkuda ei tahtnud ju keegi, ja nii mindi viimasel tunnil, kui kodurand juba põles. Aga mindi ju ainult korraks, sest kohe ajavad lääneliitlased punased minema ja siis naastakse koju. Ning eelmise aasta raamatu pealkirja kommenteerides: palju on neid, kes väidavad, et lahkusid 1944 septembri viimasel nädalal enne Eesti langemist Pärnust, Tallinnast või Saaremaalt päris viimasel laeval!
Autorid on nimetanud nende raamatute, milles igaühes paarkümmend ühtaegu põnevat, aga samas ka õpetlikku ja tänapäeva ohte kainemalt vaatama suunavat persoonilugu, kirjutamist enda missiooniks ja võlaks nii eelmise paljukannatanud generatsiooni kui tänapäeva ajalooteadmisi vajava põlvkonna ees.
Novembrist lugemisvalmis „Pakku punakatku eest“, mis ilmus Gerhard Kõrbi fondi ja mitme väiksema toetaja abiga, sisaldab taas lugusid eestlastest mitmelt mandrilt, nii Kanadast, Ameerikast, Austraaliast kui mujalt. Üks põnevamaid ja seni vähe tuntumaid on andeka rakenduskunstniku Richard Pallase, eestlaste esimeste niinimetatud viikingilaevadega Ameerikasse jõudnud, aga USA võimude poolt ebasoovitavaks ja väljasaadetavaks määratud ning lõpuks meeleheites Santiagos USA Tšiili saatkonnas atentaadikatse ning seejärel enesetapu teinud mehe lugu.
„Pakku punakatku eest“ sisaldab ka õige mitme Toronto eestlase lugusid. Nii saab raamatust lugeda Kanada esimese naishambaarstide dünastia rajajast Maret Truuvertist, ilmselt viimase eestlasena skautide kõrgeima aumärgi Hõbe Hundi pälvinud Enn Kiilaspeast, suurest Vändra Jensenite suguvõsast pärit ja koguni Jannseni ning Koidulaga seotud Suit Olvetist, kutselise sõjaväelase perest pärit Piia Bunger-Sibulast ja kuulsa dissidendina koos perega Eesti NSVst Torontosse emigreerunud Veljo Kalepist.
Enn Hallik ja Tiit Lääne on lubanud nende eestlaste ajaloomosaiigi kildudest raamatutega teha oma riigile 100. sünnipäevaks kingituse. Seega: kirjutamisel on kuues raamat, mis ilmub kindlasti 2017. aasta lõpus. Ja see ei pruugi olla veel kõik, sest kuniks on mäletajaid ja rääkijaid ning vähemalt üks põlvepikku poisike, keda need vanad lood targemaks teevad, tasub talletamist jätkata.