Intervjuu iseendaga — Andrus Voitk
Mina: Kuidas Sul tekkis mõte kirjutada laste seeneraamat?
Autor: Newfoundlandis kasvab palju seeni. Pojatütar Triina oli eriti agar seenelkäija. Kirjutasin talle mälestuseks väikese pildiraamatukese seentest, mille kohta üks heatahtlik sõber arvas, et kõlbaks kinkida teistelegi koolilastele.
Mina: Oled Sa siis mingi seeneteadlane või?
Autor: Teadlane mitte, kuid seenekogemusi on. Esimesed retked said vanematega tehtud Eestis, enne kui 4-aastasena sealt perekonnaga lahkusin. Ka Rootsis käisime tihti seenel. Viimasel viiel Toronto aastal liitusime sealse seeneklubiga, mille president on mitmed aastad olnud dr. Vello Soots. Klubi korraldas väljasõite, eriteadlaste loenguid ja kursusi. Oli ka võimalik asjatundjate, asjaarmastajate ja kutseliste seeneteadlastega koos seenel käia. Eks pikapeale midagi ikka külge jäi.
Mina: Kui Sa ise teadlane pole, kuidas saad siis olla kindel, et Su raamatus vigu ei esine?
Autor: Määramist kontrollisid kohaliku ülikooli mükoloogia professorid, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia osakonna teadlased ja dr. Vello Soots.
Mina: Ütled, et raamat on suunatud lastele nii Eestis kui siin. Kas siis eesti ja kanada seenestikud ei erine?
Autor: Nagu loomastik ja taimestik, nii erineb ka seenestik. Eestis leidub seeni, mida siin pole ja vastupidi. Suurema maana on Kanada seenestik rikkalikum. Kuid kivipuravik jääb kivipuravikuks, olgu ta siin- või sealpool Atlandi ookeani.
Mina: On’s mõtet eesti lapsele tutvustada mõnda kanada sent või kanada lapsele õpetada keerulist eestikeelset seenenime?
Autor: Keegi ei pea eesti lapsele elevandi või jääkaru tutvustamist jaburaks, kuigi neid Eesti metsades pole. Lisaks võimaldavad seenenimed keelelist vallatust, mis peaks lapsele rõõmu pakkuma. Katsusin seda raamatus sihilikult tabada.
Autor: Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogide, dr. Vello Sootsi, bioloogia ainenõukogu ning Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsiooni Keskuse õppekavade osakonna peaeksperdi hinnangud on kõik olnud positiivsed.
Mina: Aga kas selline raamat suudab end majandada?
Autor: Paraku mitte. Kuid minu soov oli algusest saadik seda lastele kinkida, sh. pojatütrele Triinale, nii et majandamine polnudki oluline.
Mina: Ilus mõte küll, aga kes sellise lõbu suudab kinni maksta?
Autor: Tõsi, selline kingitus ületaks üksikisiku majanduslikke võimeid, nii et vajasin kaaskinkijaid. Polnud ka tahtmist hakata ühiskondliku korjandusaktsiooniga tegelema ja kahjuks ei leidnud need organisatsioonid, kelle poole ma pöördusin, et vajalik kulutus oleks olnud kooskõlas kas nende võimete või mandaadiga.
Mina: Aga ometi sai raamatu väljaandmine teoks. Kuidas siis?
Autor: Appi tuli isatalu „Meose”, mille müük võimaldas kingituse rahastamist.
Mina: Sa müüsid oma isatalu?
Autor: Jah. Ega Eesti riigile pole kasulik, kui välismaalased omavad maad, mida ei kasutata. Pigem olgu eesti talumaa eestlaste käes – määratlen siinkohal „eestlast” rohkem asukoha kui sünni või kodakondsuse järgi. Seepärast otsustasime õega talu maha müüa.
Mina: No muidugi, kui see tehing veel eesti lastele toreda raamatu võimaldab, on see ju rahvale igati kasulik.
Autor: Nii arvan mina ka. Sel imelikul teel sai mu isast veel posthuumselt mu kaaskinkija. Nii et teinekord, kui kaaskinkijaid elavate seast ei leia, ära kaota lootust!
Mina: Kuidas see kinkimine täpselt toimub? Kes siis lõpuks saab endale raamatu?
Autor: Ideaalselt oleksin ju kinkinud eksemplari igale eesti algkooli lapsele üle maailma, kuid nii suur isa talu ei olnud. Raamatu trükkis loodusteaduslike trükiste spetsialist „Eesti Loodusfoto OÜ”. Selline teaduslik täpsus on tunduvalt kallim kui tavaline värvitrükk. Kuna kingituse suuruse määrasid rahalised piirid, trükkisime just niipalju, et jätkub klassikomplekti jagu raamatuid iga algkooli 3. klassile Eestis. 3. klassi soovitati eksamikeskusest just sellepärast, et raamatu sisu vastab 3. klassi lugemisoskusele ja nende õppekavas on ka seened.
Autor: Esialgne soov oli küll kõikidele eesti koolidele raamat kinkida. Saatsin sellekohase pärimise/pakkumise igale eesti koolide kontaktisikule üle maailma, kes on EE kalendris. Huvitaval kombel ei saanud ma ühtki vastust! Eks meie newfoundlandlased nagu kõik saarlased ole ammu ära harjunud mannermaalaste upsakusega. Lohutan end teadmisega, et välismaa eestlased on enamasti jõukamal järjel, kel ei tohiks suuremat raskust olla raamatukese ostmisega.
Mina: Ah et raamatut on võimalik ka osta?
Autor: Mina raamatumüügiga ei tegele. Müügiks andsin mõned eksemplarid ühe eesti mükoloogi hoolde, kes neis äridesse jagab peamiselt hulgimüügi firmade kaudu. Tema hoolitseb ka, et müügist laekuv tulu läheb eesti seeneteadusliku kirjanduse toetamiseks. Torontolastel on võimalik raamatut Eesti Maja „Estore’ist” tellida, kuhu mõned raamatud on juba teel. Väljaspool Torontot võib raamatukest tellida kas „Estore-ist” või mõnest eesti raamatukauplusest (nt. „Apollo”).
Mina: Tänan väga meeldiva jutuajamise eest. Sa vastad nii avameelselt ja selgelt, et Sind on lausa lust intervjueerida.
Autor: Tänan omalt poolt Sind. On tõeline nauding nii mõistliku ja heatahtliku küsitleja intervjueeritav olla.