LABIDA JA RELVAGA, Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Esto RADi Ajaloo toimkond, 2005, 487 lk. pluss 40 lk pilte. Koostaja Lembit Kosenkranius, toimetajad Vello Lään, Küllike Kütimets, Eda Merisalu, peatoimetaja Heino Henning, ajalootoimkonna liikmed Valter Kongats, Leo Vainola, Arvi Väinomäe, Hugo Mitt, Lembit Maimets, Avo Õunapuu, Lembitu Reio, Harry H. Murel, Alli Kaar Vähi, Mai Sõrra Kreem, Virve Võhni Otsa jt
Pärast umbes 60 a. möödumist ja 8-aastase töö tulemusena on ülalmainitud mahukas koguteos valminud ning Eestist ka välis-Eestisse jõudnud. Raamat põhineb osavõtjate mälestustel; neid on palju ja väga huvitavaid. Raamatu ilmumisega saavad ajalooliselt ja inimlikult mõistetavaks Saksa Riigitööteenistusse (RAD) astunute arvamused, nägemused, ootused, lootused ja karm realism. RADis olemisest ei olnud kasulik rääkida Nõukogude võimu alla sattunuil ja ka demokraatlikus Läänes töö otsimisel. Paljud eestlased suhtusid RADi kuulunutesse kui isikliku heaolu otsijatesse väljaspool kodumaad ajal, mil Eestis valitsesid mure ja valu.
Raamatu avaartiklis arvatakse, et RADist käis aastatel 1941—1944 läbi umbes 1000 poissi ja 100 tüdrukut, enamikus üheaastase töölepinguga. Saksa poistele ja tüdrukutele oli pooleaastane riigitööteenistus kohustuslik, millele järgnes sõjaväkke astumine. Okupeeritud alade rahvastele olid need teenistused vabatahtlikud. Rõhutati, et tööteenistus õpetab noortele distsipliini, kogemusi iseseisvaks eluks ja suhtlemist eakaaslastega kõigist ühiskonna kihtidest. Eesti abiturientidel tuli enne ülikooli astumist läbi teha pooleaastane sõjaväeteenistus või aastane tööteenistus. See tegi tööteenistuse eelduseks edaspidiseks kõrghariduse omandamiseks. Seega polnud RADi minek just vabatahtlik asi. Valiku tegemist mõjutasid ka noorte eneste seiklushimu ja kihk pääseda välja koduseinte vahelt laia maailma nägema. Poisid said edaspidi kätte labidate kõrval ka relvad. Rividrill sai igapäevase elu osaks. RADi 1943. ja 1944. aastakäigu poisid viidi automaatselt sõjaväkke, tüdrukud suunati peamiselt õppima sõjaõdedeks.
Raamat jäädvustab 497 tööteenistuslase nimed lühikeste kommentaaridega. Mälestuste teemalisi artikleid neilt ja neist on kokku 137, neis kajastub osalejate tagapõhi ja ellusuhtumine. See skaala on väga lai, mis teeb raamatu lugemise nauditavaks. Läbielatud seigad viivad lugejaid kodumaa, Saksamaa ja Venemaa sündmuste juurde, tegevuse ja võitluste aladele, surma, haavatasaamiste, kannatuste, riskivõtmiste, väsimuse, nõrkemiste ja vangilaagrite paikadesse Läänes ja Idas. Rõõm on siiski näha, et järelejäänud keskharidusega noored asusid juba Saksamaal enne emigratsiooni jätkama poolelijäänud õpinguid. Paljud läksid ülikoolidesse, katkestasid küll oma õpingud, kuid alustasid neid taas oma uutes asukohamaades. Nende hulgas näeme nüüd hiljem emeriitprofessoreid, teadlasi, kirjandusinimesi ja nimesid majanduse alal, tegelasi eesti ühiskondliku elu rikastamisel jne. Üks raskelt haavatu Austraaliast tänab Jumalat temale elu hoidmise ja kõikide soovide täitumise eest. Ta ei oskagi oma Jumalalt midagi muud paluda. See tegi temast ka koguduse nõukogu esimehe pikaks ajaks.
Tänu selle suurteosega eesti kultuurivara rikastamast!
Ilmus koguteos eestlastest Saksa riigitööteenistuses
Kultuur
TRENDING
