Sel sügisel möödus eestlaste kodumaalt sunnitud põgenemise suurest lainest 70 aastat. See teema on ja peab olema rambivalguses nii kaua, kuni püsib kasvõi väikegi oht taas langeda võõrvõimu alla ning meist on alles ükski põlvepikkune poisike.
Sestap jätkub ajaloohuvilistest ajakirjanikest Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012. aastal algatatud mälestusraamatute sari „Meritsi maailma läinud eestlaste lood“. Novembri alguses ilmus Eestis sarja kolmas raamat „Läksime vaid korraks“.
Aga mindigi ju toona 1944 sügisel, paljudes peades teadmine, et korraks vaid, sõda saab läbi, punaväed lüüakse välja, loodetavasti tuleb kohe-kohe tagasi ka oma riik, ja peagi saadakse koju tagasi. Paraku oli see illusioon, möödus peaaegu kaks inimpõlve, kui sinimustvalge taas Eestimaa kohal lehvima hakkas.
„Tulin neljakümne neljandal, sitsikleit seljas ja kübar peas, vaid korraks Eestist venelaste eest ära. Ja siin ma nüüd olen 70 aastat hiljem...,“ räägib sarja kolmanda raamatu üks nimikangelasi Rootsis Oskarshamnis elav Aini Jalap.
Sarja esimene raamat kandis nime „Kõnnin või merre“, teisele raamatule panid autorid pealkirjaks „Põlevat Eestit jättes“. Neis oli lugusid Austraalia, Rootsi, USA ja Kanada eestlastest ning raamatud võeti lugejate poolt hästi vastu.
Mälestusraamatuid kirjutatakse ja koostatakse õnneks praegu üsna palju, aga küll ei tegevat küllale kunagi liiga ja nii hakkasid sellegi sarja raamatud elama lausa oma elu. Põimusid saatused, keegi sai teada vana sõbra edasisest elukäigust, keegi oli raamatukangelasega põgenedes samal päeval samas laevas, järjest uued põnevad rakursid selguvad põgenikelaagrite elust ning uue elu alustamisest praegusel kodumaal.
Kuueosaliseks ja Eesti riigi 100. sünnipäeva aastal lõppema kavandatud (või jätkatakse seda, kuni on, kelle mälestusi kirja panna?) raamatusarja võtavad autorid Enn Hallik ja Tiit Lääne kui oma missiooni eestlaste ajalookildude kogumisel ja säilitamisel, aga ka kui jätkuvat kummardust eestlaste uskumatule hingejõule, visadusele ja leidlikkusele teinekord võimatuna tunduvast situatsioonist pääseteed otsides ja uues kohas alustades väga kiiresti taas jalule tõustes.
Samas aduvad autorid selgesti, et palju väärtuslikku võtab meilt aeg. Need, kes kunagi Eestist põgenesid, on järjest eakamad ja lahkuvad, paljude mälestused jäävad rääkimata ja kirja panemata, üliväärtuslikud fotod rändavad sageli prügikasti. Sestap võtavad missioonitundega talletajad mütsi maha nii nende rahvuskaaslaste ees, kes on oma laste ja lastelaste, üldse järeltulevate põlvede tarvis oma loo kasvõi käsikirjaliselt üles tähendanud. Tehkem seda kõik! Sügav austus ja lugupidamine ka eestlaste USA-s Lakewoodis, Austraalias Sydneys, Kanadas Torontos ja mujal kogukondades tegutsevate arhiivide tegevuse ees.
Meritsi põgenenute sarja kolmandas raamatus on kakskümmend lugu ehk kakskümmend saatust. Austraaliast, USA-st, Kanadast, Rootsist, ka lugu sellest, kuidas Saksamaale põgenenud Vene tsooni jäid, vangitapiga tagasi kodumaale toodi ja nad seal reeturiteks ning paariateks tehti.
Paljud põgenesid Eestist esmalt Rootsi ja rändasid sealt NSV Liidule väljasaatmise hirmus edasi. Nii oli näiteks „Läksime vaid korraks“ raamatusse jõudnud Lilian ja Ants Puustiga, kes elavad nüüd Kanadas Torontos. Aga osa ka jäid Rootsi nagu näiteks juba nimetatud Aini Jalap ja hilisem tippmaadleja Edvin Vesterby.
„Läksime vaid korraks“ raamatus on põnevad lood Austraalia eestlaste kauasest raadiohäälest Maila Taimrest, New Yorgi kunstnikust Naima Rauamist, Lakewoodis elava Imbi Sepa põnevast põgenemisest, legendaarsest allveelaevakomandörist Verner Hans Puurannast ja tema pojast Hans Vernerist, Melbourne’is elava Lily Kocinsi lõpmatust kodukandiarmastusest, Tallinna merekindlustuste ülema tütrest Walborg Salupalust, Brisbane’is elavast vanimast Eesti luuletajast Ille Liscinskist, paljude lippude all merd kündnud Heino Maasikasest ja paljudest teistest.
Veel mõni kild eesti rahva traagilisest ajajärgust on mosaiiki pandud. Jätkakem koos seda tänuväärset tegevust. Leidke võimalus projekti toetada, pakkuge omi ja lähedaste või sõprade mäestusi ning fotosid, kuni veel on. Sest hilja pole kunagi. Tiit Lääne ja Enn Hallik ootavad neid aadressidel
tiit.laane@gmail.com või Tiit Lääne, Paduvere talumuuseum, Vaimastvere küla, Jõgeva vald, Eesti ning
enn.hallik@gmail.com või Enn Hallik, Tare 7, Pärnu 80027, Eesti.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
paadipõgenik22 Nov 2014 14:08
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)
1944. aasta suvel käis Rootsis ka endine ernalane ning erinevate luureteenistuste agent ja Eesti Rahvuskomiteega seotud Toomas Hellat. Rootsist ta mingit tunnustust Rahvuskomiteele ja muud abi ei saanud. Lisaks Rootsi eriteenistustele kohtus ta ka Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega, kes aga kogu saadud info edastasid oma kolleegidele NSVL-ist.
1946. aasta veebruaris andis Rootsi välja Balti riikide sõjaväelasi ja politseinikke, kes olid vabatahtlikult astunud Saksa teenistusse. Soome andis hulga eestlasi välja 1948. aastal.
Loe kõiki kommentaare (1)