Pärnu I Progümnaasiumi vilistlane
Hiljuti tuli Eestis raamatukaupluste müügilettidele järjekordne kooliteos: raamat nimega Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952.
Raamatu kaanepildi on kujundanud kooli vilistlane, tuntud karikaturist Hugo Hiibus enam kui sajast nimeka koolis õppinu portreest. Kes veidigi tunneb Eesti ajalugu ja on tuttav eesti kultuuriga, peaks neist suurema osa kergesti ära tundma. Raamatu lõpus on 20 lehekülge hõlmav nimeloend; igal leheküljel ligi 200 nime, kus lugeja peaks üsna lihtsalt leidma ka päris mitu enda tuttavat, kes on olnud või on kuidagimoodi seotud selle kooliga.
Tänane Pärnu Ühisgümnaasium, varasem Pärnu Poeglaste Gümnaasium on Eesti vanima, 1251.a. asutatud Pärnu toomkooli järglane. Teadagi on teave kaugest ajast kasin, kuid juba 19. sajandi viimasest veerandist on andmeid kümnete koolis õppinute ja ka õpetajate kohta.
Raamatu on kujundanud kooli vilistlane Krista Saare. Teoses on 800 lehekülge ja nendel 460 fotot. Raamatu koostaja on sõjaeelses Pärnu progümnaasiumis õppinud Elmar Joosep.
Nimekate vilistlaste poolest on kool ainulaadne. Nii palju prominente kui on selles koolis õppinuid pole ühelgi teisel Eesti koolil vastu panna. Tugevaimaid isiksusi on kool andnud poliitikapõllule. Vilistlaste hulka kuulub kaks kolmest Eesti Päästekomitee liikmest Konstantin Päts ja Jüri Vilms, Eestile iseseisvuse väljavõitlemise võtmekujud. Veel on seal mitu riigivanemat (Jaan Teemant, Friedrich Akel, Jüri Jaakson), arvukalt ministreid ja välissaadikuid. Kuid seal on õppinud ka mitmeid teise leeri mehi. Koos Jüri Uluotsaga hõõrus ühes klassis viis aastat koolipinki Johannes Vares Barbarus, samas klassis ka Johannes Semper. Ka kolmest kaks eestlaste 1941.a. peaküüditajat, selleks puhuks määratud ENSV tribunali liiget, Boris Kumm ja Andrei Murro olid õppinud selles koolis.
Õnneks kool ei lõpetanud tegevust sügisel 1944 suurema osa õpetajate ja hulga õpilaste Eestist pagemisega, nagu on väitnud üks Rootsis kodu leidnud koolivend. Vaatamata räigeile piiranguile, ideoloogilisele surutisele ja majanduslikule kitsikusele tuli ka Vene ajal paljudest õpilastest tubli eestlane, kes teenis rahvuskaaslaste sümpaatia ja tänusõnad. Näiteks on 1949.a. lennust üheksa poisi elulugu kirjas Eesti Entsüklopeedia 14. köites. Pole koolegi väga palju, kust üheksa lõpetanu elulugu on entsüklopeedias.
Raamat koosneb kaheksast osast. I käsitleb kooli ajalugu aastast 1251 aastani 1952, kui kooli lõpetas viimane poistelend, järgmisest aastast sai koolist ühiskool. II osas on vaadeldud lähemalt kooli elu eestlastele traagilise aastatosina 1940—1952 jooksul. Siin on käsitletud küüditamisi, osalust II maailmasõjas võitlejaina kolmes armees, evakueerumist ja kodumaalt pagemist. On püütud kokku panna ka koolis õppinud ja nimetatud kategooriaisse sattunute nimekirju. III osas vaadeldakse kooli vilistlastegevust. IV osa pealkiri on Poistekooli poolsada lendu. Siia on püütud talletada andmed lendude kohta aastaist 1903—1952.
V osa nimi on Nimed marmortahvlil ja sellesse on kirjutatud 17 vilistlase elulugu, kelle nime väliskoolivennad pidasid vääriliseks kooliseinale paigutatud marmorist autahvlile kandmiseks. VI osa vaatleb kooli õpetajaid ajavahemikus 1918—1952. VII osas on käsitletud koolivendi elukutsete kaupa (arstid, kirjanikud ja keelemehed, teadlased, rahvateenrid, juristid, kaevurid, ajakirjanikud, põllu- ja metsamehed jne). VIII osasse on kogutud ülejäänu. On vaadeldud õpilasseltse, karskusliikumist, tantsukursusi, riigikaitseõpetust, lõpumärke jm.
See ei ole ainult ühe kooli lugu, vaid läbilõige eesti kooli elust, kellel tuli tegutseda mitme valitseja valvsa pilgu all, alates orduajast, läbi Poola ja Rootsi aja Vene tsaariajani; kellel tuli üle elada Vene revolutsioonid, I maailmasõda ja Eesti Vabadussõda, tegutseda 22 aastat vabas Eestis, seejärel Vene ja Saksa ning jällegi Vene okupatsiooni tingimustes.
(Raamat on olemas Lakewoodi muuseumis)