Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakonna raamatuteaduse kaasprofessor Liivi Aarma on lõpule viinud tänuväärse töö. Seni oleme pidanud leppima H. R. Pauckeri saksakeelse väljaandega ”Ehstlands Geistlichkeit” (1849, lisa 1885), tolle aja kohaselt ka suurtöö, aga aja jooksul vananenud. Lõuna-Eesti ja Saaremaa pastorid kuni 1918. aastani on vahepeal saanud moodsama teatmiku, 1977. aastal Saksamaal ilmunud Martin Ottowi ja Wilhelm Lenzi poolt välja antud biograafilise leksikoni.
Nüüd on ka Põhja-Eesti andmed ajakohastatud. Kahe aasta eest andis Liivi Aarma välja sissejuhatava köite, mis käsitles peamiselt kirikuid ja kogudusi. Nüüd pani ta sellele punkti vaimulike lühielulugudega. Sellised teosed on tavaliselt mitmete autorite koostöö tulemuseks, käesolev aga „ühenaisepanus“.
Esimeses köites on antud raamid, mis on teises täidetud biograafiatega. Väljaandjal on tulnud maadelda tohutute probleemidega. Neist saab muljeid sissejuhatuses. On lahknevusi isikunimedes, ka daatumites, paljud andmed on ainult umbkaudsed. Isikuloolisi andmeid on eriti napilt 16. sajandist, aga mõnel juhul pole õnnestunud leida vajalikke daatumeid ka 18. ja 19. sajandi kohta.
Liivi Aarma teos rajaneb mitte ainult paljudele vahepeal ilmunud teostele ja artiklitele, vaid ka iseseisvale arhiivitööle – uuringutele paljudes arhiivides. Seda näitab kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu. Lühibiograafiad on varustatud allikaviidetega, pole unustatud ka loomingulist panust.
See teos erineb kujundilt ja ka sisu poolest senistest, mis sisaldavad peamiselt kuivi faktilisi andmeid. On hästi kasutatud moodsa trükitehnika võimalusi. Esimeses köites on iga koguduse juures peale selle lühiajaloo kiriku foto, lisaks fotod vanadest pitseritest ja arhitektoonilistest ning teistest huvitavatest detailidest. Teises saab ka näha pastorite fotosid.
Kuna lõppaastaks on 1885, on rõhuv enamik pastoritest saksa päritolu. Üsna palju on rootslasi ja soomlasi, oli ju see ala pikemat aega Rootsi valitsuse all. On ka teiste rahvuste esindajaid, silmade ette jäi koguni üks taanlane, kes oli 1859-68 Vormsi pastor. Eestlasi on aga kasinalt. 18. sajandil siiski tervelt kuus Kambja köster-koolmeistri Ignati Jaagu saksastunud järeltulijat, kes kannavad nime Ignatius. Samuti väga tuntud eesti-rootsi päritolu kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing. Lõpuaastatel kaasnevad veel mõned üksikud, näiteks Mihkel Jürmann ja Andreas Kurrikoff.
Lisaväärtust annavad registrid, esiteks vaimulike sünnikoharegister, milles peegeldub nende päritolu. Teiseks register pastoritest ja nende perekonnaga seotud isikutest, mis lihtsustab selle teose kasutamist genealoogiliste uurimuste puhul.
Vaimulikkonnal on Eesti kultuuriloos olnud tähelepanuväärne osa. Suur osa pastoreid olid literaadid, kaasaegse teaduse ja ka varase eestikeelse kirjasõna viljelejad. Vaimulike mõju ühiskonna üldisele arengule on mõistetav, sest nad kuulusid nende suhteliselt väheste hulka, kes tookord tegutsesid vaimuelu vallas. Liivi Aarma panus pole mitte ainult uus nurgakivi, vaid seda võib koguni nimetada Eesti kirikuloo katedraaliks, mis on ehitatud paljudest tuhandetest faktikividest. Samaaegselt uurimistöö ja ajalooallikas, mille abil on võimalik valgustada olulisi aspekte meie kultuuriloos.
Loomulikult on selles suurteoses vaieldavaid üksikasju. Ühte ja teist tuleb võib-olla korrigeerida, mõnda fakti täiendada, aga see ei vähenda panuse põhiväärtust. On hea abivahend ja suur samm edasi Eesti vanema ajaloo ajakohastamisel. Sellest on ka kasu väljaspool Eestit.
