31.01.1922-25.12.2010Epp Annus Möödunud aasta viimastesse päevadesse mahtus kurb sündmus: suri Ilse Lehiste, üks tuntumaid eesti teadlasi, eesti kultuuri tutvustaja Põhja-Ameerikas.
Ilse Lehiste sündis 31. jaanuaril 1922 Tallinnas sõjaväekapteni perekonnas, Ta lõpetas prestiižse Lenderi gümnaasiumi ja õppis aasta konservatooriumis klaveri erialal, jõudis alustada õpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. 1944. a põgenes perekond Saksamaale, kus Ilse Lehiste kaitses 1948. a Hamburgi ülikoolis filoloogiadoktori kraadi.
1949. aastal suundus Ilse Lehiste Saksamaalt edasi USA-sse. Esimestel aastatel tuli elatist teenida saksa keele õpetamisega ja klaverisaatjana, kuni avanes võimalus akadeemilist karjääri jätkata. 1959. a kaitses Ilse Lehiste Michigani ülikoolis oma teise doktorikraadi, sedapuhku ülikiirelt areneval lingvistika erialal. 1963. aastast alates kuni emeriteerumiseni 1987. aastal töötas ta Ohio State University lingvistika osakonnas, 1965. aastast professorina, mitmeid aastaid osakonna juhina, tema sulest ilmus rohkem kui kümme raamatut ja üle 200 teadusliku artikli. Ilse Lehiste kirjutisi akustilise foneetika alal hinnati kõrgelt, tema tööd tunnustati neljal korral audoktori kraadiga, Essexi ülikooli (1977), Lundi ülikooli (1982), Tartu ülikooli (1989) ja Ohio State University (1999) poolt. Ta on olnud Ameerika Keeleteaduse Ühingu (Linguistic Society of America) president, pidanud külalisprofessorina loenguid paljudes maailma ülikoolides, sealhulgas Kölnis, Tartus, Tokios ja Viinis. Lehiste tähtsaimat raamatut „Suprasegmentals“ (1970) on teaduslikes kirjutistes tsiteeritud üle tuhande korra.
Ilse Lehiste pidas ka eesti kultuuri tutvustamist oma missiooniks. Just tema tõlkis inglise keelde Arved Viirlaidi romaani „Ristideta hauad“, rahvusvaheliselt tuntuima eesti sõjaromaani. Ta kirjutas arvukalt eesti kirjanduse tutvustusi ajakirjale World Literature Today, ka oma rahvusvaheliste teadusettekannete näitematerjali valis ta võimalikult sageli eesti keelest. Nooruspõlve värsid ilmusid 1989. a luulekogus „Noorest peast kirjutatud laulud“, armastus luule vastu saatis Ilset elu lõpuni.
Ilse Lehiste töid hinnati kõrgelt ka taasiseseisvunud Eestis. 2001. a avaldas kirjastus Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarjas valiku Lehiste artikleid pealkirjaga „Keel kirjanduses“, samal aastal tunnustati Ilse Lehiste teeneid Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2009. a sai ta Wiedemanni keeleauhinna. Auhinna üleandmisel Väike-Maarjas istutas Ilse Lehiste tamme Väike-Maarja tammikusse.
Ilse Lehiste oli mitmekülgsete huvide ja annetega teadlane. Teda köitsid ühteviisi nii Islandi saagad kui internetifoorumite keelekasutus, ta luges huviga Jane Austini romaane, kõige värskemat eesti luulet, aga ka ajaloolaste monograafiaid. Teadlasi tavatsetakse vahel kujutada eluvõõraste, endassesulgunud, ainult oma erialale pühendunud erakutena; Ilse Lehiste jäi elu lõpuni maailmale avatuks. Töö kõrvalt jõudis ta käia Islandil ratsaretkel ja Alaskal virmalisi vaatamas, tal oli palju sõpru, kes hindasid kõrgelt tema maailmanägemist, mis oli ühtaegu süstemaatiline ja poeetiline, elujaatav ja sügavalt eetiline.
Ilse Lehiste ärasaatmine Columbuses toimus 29. detsembril. Ilse Lehiste ärasaatmine Kaarli kirikus Tallinnas leiab aset laupäeval, 22. jaanuaril kl 12, tema tuhk maetakse Tallinna Metsakalmistule.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas23 Jan 2011 05:22
Rahulised laupäevased leinahetked
Hardusminutid Tallinnas Kaarli kirikus 22. jaanuaril 2011. aastal kl 12.00.
Lumehelbed liuglevad tasa-tasa aeglaselt langedes, Eestimaa on lumerohke talve keskmes.
Kirikust kostavad vaiksed orelihelid viisil – „Isa, Sinu palge ette vaikses leinas kummardan...“
Piiskop Einar Soone toimetab lahkumisjumalateenistust maailmakuulsa foneetikaprofessor Ilse Lehiste ära saatmisel. Üks pikk, teadusmahukas ja väärikas elutee on lõpule jõudnud ning hulgaliselt on tulnud inimesi, et hüvasti jätta professor Ilse Lehiste`ga.
.
Seitsekümmend ja enam aastat on möödunud suvepäevast, kui Tallinna noored leerilapsed käisid täisealiseks tunnistamisel leeris Kaarli kirikus; - ja nüüd saadetakse samast kodukirikust viimasele rahupaigale ühte leerilastest, keda elukeeris viis pikemaks ajaks välismaale õpinguteks ülikoolides ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse Ohio osariigi ülikooli teadustööle, kuna kodu-Eesti oli poolesajandilise okupatsiooni kütkeis.
Professor Ilse Lehiste oli Tartu Ülikooli audoktor ning valitud Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Mälestussõnu lausuvad Eesti Teaduste Akadeemia president akadeemik Richard Willems, Tartu Ülikooli rektor professor Alar Karis.
Meenutatakse professor Ilse Lehiste sõnu: - „luule, laul, inimese elu; muusika ja luulekeele ühindumine; ...keel sisaldab ka vaikust ja eri keeltes on see vaikus erinev...!“
Viimati Eestit väisates nimetas professor Ilse Lehiste end – „keelefüüsikuks“ ja manitses, et -„...keelestruktuur ei tohiks muutuda!“. Minule meenub, kuidas ta ütles temale omase naerumuigega, et eesti keeles on ka omapära ja selle näitlikustamiseks lisas paar lauselõikku: „Ta olevat ülikooli lõpetanud...! Ta pidavat aus inimene olema...!“, milliseid lauseid võiks lahti mõtestada, - mitmeti…!
Hüvasti jätma olid tulnud Eesti TA akadeemikud, ülikoolide professorid, Eesti kirjanike liidu juhid, kirjanikud, ülikooli doktorandid, üliõpilased ja lähedased.
Jätkuvates orelihelides oli tunnetatav laulutekst:
„Ma rändamast nüüd tulen, mul käidud maine tee
...Üht kõrget kutset kuulen, mis hüüab rahule.
Sest reisikepi jätan – las jääb see puhkama.
Ma vaikselt sinna ruttan, kus viimne kodumaa.“
.....
„...Saada mind ikka tasasel teel!
Hoia, kui eksida tahab mu meel!
Aita, et ikka paremaks saan,
Sinule ustavaks lapseks siis jään...!“
Hardushetked ärasaatmisel ja Tartu Ülikooli üliõpilaste auspaleer avaldasid viimset austust.
Olgu kodumuld Sulle kerge!
Puhka rahus!
Lugupidamisega mälestades,
Mati Pungas, Tallinnas, 22. jaanuarikuupäeval 2011.a.
Epp10 Jan 2011 20:30
Kohtasin Ilse't AABS konverentsidel. Ta oli äärmiselt sõbralik ja lahke hing - ning jutt oli alati huvitav ja ergutav. Kaastunne sõpradele.
Loe kõiki kommentaare (2)