Reedel, 13. skp. esitas Tartu College’i
kultuurikomitee lugemisteater „Ilutuli“ Ott Arderi loomingut. Kava oli kokku seatud (ja ilmselt ka juhendatud) Aarne H. Vahtra poolt. Etlesid-näitlesid Killi Mirka, Eda Oja, Laas Leivat ja Arho Tuhkru. Muusikalisi vahepalu ja helitausta pakkus Viljo Tamm laulu ja kitarrisaatega.
Mõiste „lugemisteater“ on meie publikule ehk pisut uudne, kuid antud juhul vaata et ainuõige. Esinejad ei deklameerinud ega lugenud selle sõna trafaretses tähenduses. Polnud ka lava (Joosep Toots öelnuks „põld püünet“), kulisse, eesriiet ega kasti, mis varjab suflööri publiku silma, kuid mitte alati kõrva eest. Nad tulid või pigemini sattusid publiku ette, lugesid oma värsikesi küll istudes, küll seistes, küll publiku hulgas liikudes. Vahepeal annetati publikule mõni liialdatud aupaklikkust teesklev kummardus ja tehti muud ehtkoolilapselikku koerust üksteise patsist sikutamisest kuni auväärsesse auditooriumi heidetud lumepallini (vuih, õpetajahärra ja lugupeetud aupeakonsul!).
Õhtu avas Viljo Tamm lauluga „Vana lokomotiiv“, mis, nagu publiku üllatuseks selgus, oli üks väheseid Ivo Linna loodud laule. Seejärel tutvustas Aarne Vahtra esitatavate luuletuste autorit eakaaslase Toomas Vint’i kirjandusliku essee kaudu. Veel üks meeldiv lauluke solistilt ja siis ilmus publiku ette neli luulekullerit, kellede meeldivalt huumoriküllaste „lausumiste“ kaudu võisid luuletaja Ott Arderit tundma õppida kõik, kes teda enne ei tundnud või puudulikult tundsid (viimaste hulka kuulub ka allakirjutanu). Esimese osa lõpetas jälle Viljo Tamm, et pärast vaheaega naasta ja teine osa sisse juhatada ning siis paigale jääda tagasihoidliku kitarriplõnnimisega diskreetselt delikaatseks helitaustaks sõnameistreile. Lõpunumber esitati ühiselt ja pärast aplausi ning lilli, mispuhuks muidugi ka seadja-juhendaja publiku ette toodi, kästi publikul laulu saatel metsa minna. Mitte lugupidamatusest, vaid seepärast, et laulusõnad nõudsid. Ise läksid nad ainult kõrvalruumi, kust publiku aplaus nad siiski korraks tagasi käsutas.
Toomas Vint ütleb, et Ott Arder on end nimetanud kirjanduslikuks juhutööliseks. See on kahtlemata suur endamadalduslik liialdus. Ma ei ütleks „tagasihoidlikkus“, sest seda iseloomujoont Arderil ei tundu olevat. Ta tuli ja lükkas ka Tartu College’i ukse „jalaga lahti“, nagu ta Aarne Vahtra sõnul õlletoas tegevat, ja pani end kindlalt maksma. Osa tema loomingust on lasteluule, kuid selline, mille lugemine peaks täiskasvanuile kohustuslik olema. Ta sõnamängud ja riimid on leidlikud ja peaaegu epigrammiliselt rabavad. Vemmalvärsid nad siiski ei ole, kuigi jah — värsisepp ise on ikka üks väänkael ja vemmal küll. Vaadelgem vaid ta tööde pealkirju (Koer poiss sõitis jänest; Pisike ruut ja sihvakas sirge) või luuletuste omi (Ma sinnlen-tännlen; Enneminevik, tagutulevik; Elu eest ja surma tagant). Lugedes või kuulates saad korraliku vopsu alati, kuid haiget see ei tee. Mõjub nagu pehme kaseviht saunaleilis sügelevale nahale. Värske, originaalne ja südantkosutav luule.
Etlejad tegid oma osa hästi, sõna oli selge ja esitus veenev. Esituslaadis olid tüdrukud pisut edevamad nagu tüdrukud ikka, kuid ega poisidki koerust põlanud, kuigi mitte lausa jooseptootsilikku, mistõttu Julk-Jüril ei pruukinud kohale ilmuda. Küll oli aga kohal Jaan Imelik, kes seekord kandle asemel sõrmitses kitarri. Tore oli tõdeda, et esinejad olid peaaegu eranditult hiljem Eestist saabunud, kes eesti keelele ja tänapäeva kultuurile mitu head sammu ligemal kui endised pagulased.
Tõsist kiitust väärib Aarne Vahtra, kes korraldas, juhendas, tagant torkis ja niite tõmbas, seejuures ise (õnneks tagajärjetult) tahaplaanile jääda üritades. Kui lubatakse veelkord Paunverest võrdlust otsida, siis oli tema sel õhtul õpetaja Laur, kes Arnole viiuli kinkis. Aarne Vahtrast rääkides ei saa mainimata jätta, et Tartu College’i saali seinu kaunistasid tema maalid, milledest üks oli Ott Arderi autori-(mitte auto-)portree. Need olid müügil, et suurendada puhastulu, mida sooviti jagada poeedi ja Põltsamaa kiriku vahel. Kas ja millisel määral see õnnestus, pole mul kahjuks teada.
Kui midagi-kedagi kritiseerida, siis seda osa publikust, kes kohale ilmumata jäi, kas reede 13. või külma ilma kartusest või lihtsalt mugavusest. Heast kavast ja meeldivast luuleelamusest ilmajäämine oli neile vääriline karistus. Kuulajaskonda kahjuks nappis, kuid need, kes kohal olid, võisid tõdeda, et põles Ilutuli ja
ilu tuli. Jääb vaid loota, et järgmine reede 13. end liiga kaua oodata ei lase.
