Neljapäeval, 24. aprillil, käesoleval aastal, Toronto Eesti Maja suures saalis, kell kaks päeval ja kell seitse õhtul esitab Eesti Rahvusteater lõbusa kahevaatuselise komöödia ILUS ELU. Pääsmed on eelmüügil Eesti Maja kohvikus. Osalised on Kaljo Anja, Siegfried Preem, Ain Söödor, Ernst Vähi, Enno Õunapuu ja Asta Söödor, kes on ühtlasi näidendi lavastaja.
ILUS ELU on üks nendest Eesti Rahvusteatri traditisioonilistest, heatujulistest ja tujutõstvatest perekonnakomöödiatest, mis pakuvad rahvale palju nalja ja naeru - meelelahutust, mis aitab teatrisõpradel paariks tunniks unustada oma igapäevased elumured ja annab neile uut energiat ja jõudu elutegevuseks.
Aga millest see on?
Küsimus tuletab meelde vana nalja. Naine, kes mingil põhjusel ei saanud oma mehega koos kirikusse minna, küsib pärast jutlust mehe käest: „Millest õpetaja rääkis?“ „Patust,“ vastab napisõnaline mees. „Ja mis ta selle kohta ütles?“ küsib naine. „Oli vastu,“ vastab mees.
Seega napisõnaline vastus küsimusele: „Millest on ILUS ELU?“ on lihtne: „Elust.“ Ja kui küsija teada tahab, milline on elu näidendi autorite arvates, siis vastus on: „Ilus.“
Veidi pikem vastus on see, et ILUS ELU, nagu paljud komöödiad, tegeleb arusaamatustega, mis tekkivad erinevate maailmavaadete ja ellusuhtumiste kokkupõrgetest - ehk teiste sõnadega: mida peab tegema naine, kui tema mees muud ei tee kui muretseb vahetpidamata, lõputult, alalõpmata ja alatasa oma tervise ja raha pärast.
Nagu kõik teatrisõbrad teavad, siis hea teater ei ole ainult koht, kus inimene saab põgeneda tõelisest elust fantaasiamaailma, hea teater toob lavale - suurendatud kujul - mitmesugused inimlikud puudused, otsib ja leiab lahendusi päris elu probleemidele nagu näiteks: kuidas saab muuta mitmesuguseid 'saatanaid' kaastundlikeks, sõbralikeks, lahketeks, mõistlikeks ja arusaajateks inimesteks, kuidas saab muuta pessimistid optimistideks ja kuidas saab mõistust pähe rääkida põikpeadele, kellel pole aega märgata, kui palju on elus seda, mis on ilus, sest kogu nende elu kaob käest sellele, et nad otsivad ja leiavad asju, mis neid õnnetuks teevad?
Shakespeare ütleb, et kunsti ülesanne on elu peegeldada. On mõeldav, et inimkonna ülesanne on aeg-ajalt kunsti peeglisse vaadata ja võib-olla kõik, kes arvavad, et teatril ei ole neile midagi pakkuda, peaksid ehk siiski aeg-ajalt teatrisse tulema, laval toimuvale kaasa elama ja kaasa tundma - pealtvaatajatest osavõtjateks muutuma - ja siis endalt küsima, kas mul on midagi õppida sellest, mis laval toimub?
ILUS ELU
Kultuur
TRENDING
