(midagi esseetaolist arvustuse asemel)

Taotlusel teha head kunsti, mis väljendaks isiklikku suhet ümbritsevasse, on mitu ohtu. Tuleb mõtelda, leida ja grupeerida, eraldada ebaoluline olulisest, tunda valitud meedia tehnilisi nippe ja võimalusi, mitte alluda suurte eeskäijate peibutustele. Oi, karisid on lugematult. Pidagem meeles, et loojaks pretendeerija peab olema teadlik kõigest seni maailmas tehtu ja tehtavaga.

Head kunsti on tehtud läbi aegade. Mõningane plahvatus tuli üle-eelmise sajandi lõpul, kestis kogu eelmise sajandi ja on oma vähikombitsad ulatanud tänasesse. Kõik need uue aja tõdemused – kunst on juba valmis, iga inimtegu on kunst, arvuti on uue kunsti ema – panevad muigama.

Olin õpetlikul näitusel. Ahmisin enesesse muljeid, korrigeerisin mõningaid arusaamu ja leidsin, et tõtt teavad teisedki inimesed. Eesti Maja kunstigaleriis olid väljas Hiiumaa päritolu ja Kanada haridusega, siin elutöö teinud Jaan Tengi maalid. Ta on kübarat vahetanud – hariduselt ja tööelult meediakunstiga mees on hakanud maalijaks. Jaan tundub soe, avatud ja sedavõrd sügav inimene, et päris põhjani ta mitte igameest ei luba tungida. Ju seal midagi kasvab ja avardub. Ju aimleb homses ja ülehomses.

Näitusesaali sisenedes oli esimene mulje üllatus: olen ühe-mehe üsna eripalgelisel näitusel. Silm fikseeris kohe mõne meeldejääva töö ja ühe, mille suhtes me kunstnikuga jäime eriarvamustele.

Usutavasti pole eriarvamustele jäämine mingi patt ja selle avamine seda enam. Tahan rõhutada kunstniku õigust oma loomingu hindamisel. Kunagi pillas üks kaasõpilane lause: „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.“ Nii reageeris ta õpetaja kriitikale. Inimeste nägemused ja reageeringud on kindlasti erinevad. Siin mingit „keskmise palga“ poliitikat ei ole.

On teada üks üsna kummastav tõsiasi: maalija maalis 20 aastat hiigelpilti, mis tõsi – ripub ühe tuntud galerii seinal. Kunstiteadlased sellest maalist suuremat ei pea, aga eeltööks tehtud portree- ja figuurivisandid on lahutamatult seotud kunstilooga. Suur kunst seega!
Jaan Tengi näituse oskaksin lüüa nelja lehte, mis mõneti eristatavad ja teisalt ei paku pingerida:
• lillemaalid
• loodusmaalid
• linnamaalid
• abstraktsioonid.

Eraldi tuleks nimetada maali perekodust Hiiumaal ning valikut eesti graafikute töödest (nähtavasti Jaani lemmikud).

Olude sunnil on see artikkel kirjutatud küll näituse ajal, aga saab ilmuda alles peale näituse sulgemist. Arusaadav, et ei taha detailidesse langeda. Ja samas, on see vast hetkel koht, kus annaksin informatsiooni autori töödega tutvumiseks:
• La Galerie Raua
Raua 33
Tallinn 10124 Estonia
• AEC Gallery
2075 Providence Line
Peterborough, Ontario K9J 6X8

Ja nähtavasti on aeg avada näitusekülastaja arvamused:

A. ehk abstraktsioonid

Väga maitsekas objektivalik. Abstraktsioonide puhul kiputakse arvama, et kunstnik laseb alateadvusel möllata ja pintsel teeb, mis ise tahab. Tengi puhul see nii ei ole. Tema ise valib ja ise valitseb pintslit. Siin on kindlasti elus esinenud hetki ja mikroskoobis nähtud maailma. Loomulikult on tekkinud kompositsioon juba inimaju tegevuse tulemus.

On’s see abstraktsioon? Kindlasti, sest on üldistus, kokkuvõte. Jah, alateadvus neis piltides ei valitse: pildid on inimaju juhitud ja inimkäe vormitud.

Need pildid ehiksid mõndagi maitsekalt kujundatud kaasaegset interjööri. Kui keegi kriitikat tahab, siis ta saab sellegi: mõnel hetkel tundub, et meister unustas ära maalikunsti ABC. Tõsi – põgusalt. Tõsi – vast kuulub seegi abstraktsiooni maavalda?

B. linnamaalid ehk linnavaated.

Jälle on trumbid maalija taskus. Joriseda on vast üks põhjus – konstruktivism pole selle kunstniku teema. Kanadas valitsevast arhitektuurisegadikust välja pääsenud kunstnik oskab suurepäraselt sisse elada eesti keskaegsesse arhitektuuri. Sõna „eesti“ on vast liialdus, aga laiemalt võttes ehk mitte?

Esiisade maile pääsnud kunstnik oskab nähtut omamoodi stiliseerida, isegi pühadustega vaielda. Kui ta teeb mõne tuntud torni veidi saledamaks ehk teise veidi kõveramaks, siis tasuks ikka kontrollida küll – on eksitus meis loodud stereotüüpides või peame Tengile – esmaavastajale – õiguse andma.

C. lillemaalid

Tuleks ühele põlvele langeda ja loojale truudust vanduda. Vandumisi olen vaadanud näitustel esinevaid katseid lilli maalida.

Erandeid muidugi on, kindlasti Walter Loodi teosed ja kindlasti mõned veel, aga üldjuhul tahaks ikkagi hüüda: „Oleks näinud, kui sind tehti, oleks hüüdnud: „Ärge tehke!““ Siin on kindlasti trumpäss Jaani taskus.

D. loodusvaated

Kindlasti väga kasutatud, isegi äraleierdatud teema ja kindlasti ajast aega inspireeriv teema. Olgu me mistahes usulahu teenrid või hoopis uskmatud – looduses me oleme, loodus loob meie elu- ja mõtteviisi. Ole sina eestlane või setu – ei saa sina mõõdutundeta suhtuda ümbritsevasse keskkonda. Oled sa beduiin, ikka sama – keskkond on su kodu ja maailmakäsitluse naba.

Mul on tunne, et siin on Jaan Tengi tõeline mängumaa: elu-olu on nii seatud, et ta on korraga Eestis ja Kanadas ning see asjaolu peegeldub tema loodusmaalides. Eestlane tunneb end hästi koduses metsas, kanadalaselegi pole asi võõras. Multikultuursus või mis? Või on see hoopistükkis midagi meie hinges pakitsevast muinasmaast? Ei oska hetkel vastata. Vast niipalju: aus kunstnik on süüdimatu, ta laulab nii, nagu nokk loodud.

Ja au tuleb Jaan Tengile lisada: ta toob oma ulatusliku loomingu kõrval publiku ette valiku eesti graafika suurmeistrite töödest (olgu see tõsiasi teist korda rõhutatud).

Austuses
Aarne H. Vahtra.

Märkmed: