Tänapäeva poliitilise korrektsusega arvestades peab olema jube ettevaatlik arvamusi esitades. Mõneti õigustatult, mõneti mitte. Kuna ajaloolilisi kombeid ei saa alati tänapäeva arvamuste järgi mõõta. Kõik on kontekstis. Järgnevaid mõtteid olen mõlgutanud pärast seda kui Andres Raudsepp VEMU interneti teleotsesaates pandeemia esimesel aastal rääkis kohalike (Tallinna Festivalil) ja Estode misside valimistest. Mis enam ei sobivat maailma pilti, alandavat naisi, ju nii ekspluateeritakse neid, neis tähtsam olevat ilu kui mõistus, huumorisoon, tarkus. Ja nii tüütuseni edasi. Kriitikute järgi.

Mina aga päriks – mis on ilu hindamisel viga? Esteetika, maailma ilu, loomingut hinnates ning ka kauneid inimesi n juba antiikajast saadik tunnistatud. Jah, misside valimine ei sobi enam üliliberaalsele, ülesärganud (woke on tõesti nõme seisukoht) maailmapilti, küll on aga nii mitugi aberratsiooni jõudnud igapäevasesse, ning neid hälbimusi, kõrvalekaldeid peab, kui mitte austama, siis vähemalt vaikselt respekteerima. Ja tehaksegi nii.

Tunnistan, et igal korral, kui ma olen kodumaal käinud olen jahmatanud, pannes tähele kui palju ilusaid naisi on Eestis. Ning mitte ainult noored, aga igas vanuses. See on lihtsalt fakt, egas selle kirjutamine, ütlemine, mind mingis kahtlaseks vihmamantlionuks tee. Ega vii ka eksiteele, tean küll, et silmarõõmu tuleb põgusalt nautida. Aga seda viisakalt vist ikka tohib. Nii saab ka teadagi kõikjal, kus leidub eestlasi, mitte ainult kodumaal.

Skaudiveli Jaak Järve on mitte ainult andekas kunstnik aga ka väga hea fotograaf. 80-date aastate alul andis ta välja eesti kaunitaride fotodega kalendri. Sellise, et ei tahtnud mõni kord kuud vahetadagi. Kvaliteetne ja maitsekas, kõrgel tasemel. See on ikka arhiivis kusagil olemas – kes aga vana kalendrit alles hoiab? See vääris seda, kuigi vist Anno Domini 2022 sellist välja ei anta.

Pole seksism, kui hinnata ilu. Luuletaja Sappho leidis Antiik-Kreeka ajal, et „kõik ilus on hea, ja kes on hea, muutub varsti ilusaks”. Filosoof David Hume tõi esile selle tõiga, et asjade ilu sünnib vaataja meeles. Mis viis, vähemalt inglise keelt rääkivas maailmas mõisteni, et ilu on suhteline, oleneb vaatajast, ütlejast. Ning Puškin ütles ehk kõige tabavamalt – „kõik naised on imekaunid, aga ilu annab neiule mehe armastus”. No ütelge, kus on siin šovinism?

Paljud on kiired reageerima sellistel teemadel. Ajad aga on ka sellised, et on astutud samme selles suunas, et oleksime kõik võrdsed, mida paraku ajalooliselt pole olnud, mehed on võimutsenud. Peaminister Trudeau noorem leidis, veidi propagandistlikult, et ta ministrid peaks olema täpselt 50% mehed ja naised. Kuid käitumiselt pole ta kahjuks kellegi feminist. Ega sugugi usutav. Mida kinnitab ta lähenemine naisministrite protestidele ja nende kinnitustele, et peaminister ei ole sugugi muust huvitatud kui võimust, mitte võrdõiglustest. Miks muidu nad ametikohalt on tagasi astunud?

Peame hoiduma sõnakõlksudest, mineviku mõtteviisidest. Ent ei saa aru, miks avalikult ei tohi enam sõna võtta kauniduse, ilu teemadel. On ju nii, et Hollywoodis on suured naistähed, näitlejad pea kõik erakordsed iludused. Teatud topelt standardid on meie ilmas olemas.

Jään seisukoha juurde, sest see on esiteks tõde tunnistav, aus ja sugugi mitte inimväärtusi vähendav. Misse, kas Tallinna Esto või Eesti me enam ei vali; Eestis on aga kena komme nimetada Aasta Ema, hinnates tema asendamatust. Bioloogiliselt saavad ju ainult emad järelkasvu inimkonnale tuua. Memm on elus asendamatu. Ja alati, elu lõpunigi, hea ja ilus. Kui jälgida moraalikoodeksi, siis ei tohiks muret olla. Pole see nagu muuseumis, kunstigaleriis kütkestunult maali ees seismine. Mis on samuti ilu hindamine. Eesti naine on ilus, vaieldamatult, tänu taevale.

TÕNU NAELAPEA

Eestlased Kanadas

TRENDING