Viimasel ajal on igasuguste ausammaste ümber olnud palju poleemikat ja piikide murdmist. Neid on püstitatud, maha võetud ja isegi rüvetatud. Sambal kujutatava sõduri mundri ning aumärkide sobivust on häälekalt arvustatud ning kirgi köetud. Sellises õhkkonnas on rõõm tõdeda, et kolmele sõjamehele, kelledest üks võitles Saksa ja kaks Soome mundris, püstitati ausammas, mida ei saa maha võtta. Ausammas on iselaadi ilmega, nii nagu oli võitluski, mida need mehed jätkasid, kui surmariistade tegevus vaibus. Oli ju Harri Asi see, kes vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu kuulutas end sõdalaseks värsivibuga, kelleks ta on jäänud tänaseni. Sama võib öelda Hannes Oja ning Uno Prii kohta. Kuigi viimased kaks on leebema meelega, ei saa öelda, et nad oleksid võitlusest loobunud. Kõik kolm omavad salarelvi, mille konfiskeerimine sõja võitjatel ning ajaloo kirjutajatel üle jõu on käinud. Kõigi kolme kultuuritööd ja selle loomingulist arengut on meil aastate vältel olnud võimalik jälgida, samuti on seda selle lehe veergudel hiljuti piisavalt tutvustatud, nii et minu ülesanne tohiks vast piirduda vaid samba püstitamise kirjeldusega.
Esimeseks meeldivaks üllatuseks on luule- ja kunstihuviliste rohkus. Neid voolab järjest juurde, kuni saal on mõnusalt täis. Kolmest autorist on kohal vaid vanim — Hannes Oja. Harri Asi on juba pikemat aega elanud Kanada lääneosas ja peab leppima sellega, mis ajakirjanduse ning sõprade vahendusel kõrvu kandub. Uno Prii noorimana on kahjuks juba kutsutud sinna, kus maiste asjade vastu enam huvi ei tunta. Nagu ikka, on madal poodium sisustatud ülima tagasihoidlikkusega. Lavakujundus on Aarne Vahtra sõnutsi minimaalne, ja kui üritan lisada, et pisut siiski ka vahtraalne, tõrjutakse seegi „süüdistus“ kohe tagasi ja kõik aetakse kahe esteetilise silma ning käega daami kraesse, kelledeks on Maimu Mölder ja Tiia Remmelkoor. Eks kiitkem siis neid. Kuid kavas osaleb veel teisigi, kelle nimetamiseni pole siiani jõudnud: muusikud Enn Kuuskne saksofonil, keda klaveril saadab Anthony Panacci; ja Andres Tamm oma kitarri ning mõnusatämbrilise baritoniga. Luulemeistreid tutvustavad Urve Karuks ja Edgar Marten.
Kava esimene osa on pühendatud Harri Asi loomingule. Sissejuhatavad sõnad lausub Urve Karuks, kes kasutab juhust lunastada oma noorpõlve vekslit. Oli ju Asi see, kelle loomingust plikaohtu Urve oma luuleteele innustust sai ja kes ta kasuisaga koos Zedelghemi vangilaagris viibis. Ka viimatimainitu on kohal. Siis saab sõna Enn Kuuskne saksofon, mis on igati professionaalsel tasemel, ning seejärel võime pühenduda kirjanduse nautimisele. Just kirjanduse, sest peale luule on Harri Asi kirjutanud ka proosateose „Pärast plahvatust“, millest esitatakse katkeid. Ka autori ingliskeelset luulet pole unustatud ja kuuleme sellest näiteid. Kordamööda astuvad näitlejad ette ning viivad kava sujuvalt läbi kuni vaheajani. Paaril korral katkestab neid sõbralik saksofon ning siis saab publik aplausiks loa. Leiab aset ka väike üllatus, mille esialgu lugejalegi üllatuseks jätame lubadusega selle juurde hiljem tagasi tulla.
Kui kohv, kringel, vein, keskustelu ja maalide imetlemine on oma töö teinud, kogunetakse taas saali kuulama Hannes Oja luulet. Selle juhatab sisse sõjakaaslane Edgar Marten. Maiuspalaks etlejate vahele kuuleme Andres Tamme, kes esitab omaloomingut Hannes Oja tekstidele. Neid on tervelt neli pala, milledest esimene kava lõpus kordub kõigi esinejate poolt kaasa laulduna, ning ka osa publikust tundub olevat nakatatud. Tohime teist ja viimast korda aplodeerida.
Luule esitajaist on osa meile tuttavad, kuid rõõmustavalt leidub ka uusi nägusid ning hääli. Laas Leivat on oma suhteliselt lühikese lavakarjääriga end mõjuvalt maksma pannud ja kujunenud publiku lemmikuks. Leiki Veskimetsa eesti keele nüansid vajavad siin-seal veidi lihvi, kuid kui seal ka midagi vajaka jäi, tegid kõlav ja kandev hääl ning lavaline vilumus selle mitmekordselt tasa. Lavalise vabaduse musterkujuks oli aga Eda Oja, kes ainsana kogu ansmblist oma osa mitte ainult luges, vaid tõesti näitles. Ta liikus ringi sedavõrd kui kasin lavaruum võimaldas ning oli nii sõnas kui mängus sujuv, siiras ja veenev. Veikko Kalep, kes Vahtra lavastuste juures on alati olnud truuks tehniliseks abiliseks, astus esmakordselt lavale umbes sellisel ilmel, et — asi siis need paar rida Kalevipoja kasvuga mehel ära öelda ei ole. Ja ära ta nad ütles. Nimekaim Veiko Parming, ansambli noorim liige, astus ka ette ehk pisut kohmetult, kuid see kohmetus kadus niipea kui noormees suu avas. Sõna oli üllatavalt selge ning puhas eesti keele hääldamine nagu kasvatas mehe paar tolli pikemaks. Väga meeldivalt pääses mõjule Madis Org nii ulatuslikus proosatekstis kui luules.
Tuleb ikka sellest kõigile osaks saanud üllatusest ka rääkida. Enne esimese osa lõppu astus ootamatult lavale Kalle Viires, kes oli Montrealist külla tulnud ja palunud luba esitada üht Harri Asi luuletust. Selleks osutus ulatuslik „Deliiriumis“, mis peast ette kanti ja suure sisseelamisega maha näideldi. Sellist asja ei luba ükski korralik lavastaja ega kiida heaks ükski korralik kriitik, kuid tänu taevale — võimsad ovatsioonid keelatud kohas kinnitasid, et meil puudub ka korralik publik. Kalle on võrdselt armastatud mõlemal pool eesriiet. Ei juhtu just igas pulmas, et lapuline saab rohkem tähelepanu kui pruut ja peig ning kõik on olukorraga rahul.
Nüüd jääb vaid üle veel järjekordselt Aarne Vahtra kätt suruda. Mis puutub õhtu kavasse, siis oli see koostatud taas temapoolse suva kohaselt ja võis mõnele ehk valmistada pettumuse, kes seda oskab öelda. Allakirjutanu meelest oli Oja osa ühtlasem ja sujuvam. Asi puhul võinuks ehk proosal olla vähem prominentne roll. Kuid ka sellisena oli see mõeldav ja igati nauditav. Ja vähemalt ühele kahest luulemeistrist oli võimalik lilleõieke pihku poetada. Ootame järgmist etendust.
