Märtsis möödus 125 aastat Marie Underi sünnist; selle tähistamine jäi Eestis aga suurema avaliku tähelepanuta, piirdudes mõne näituse ja konverentsiga kirjandusinimeste ringis. Säärase tõdemusega juhatas Aarne Vahtra sisse 1. mail toimunud Marie Underi teemalise Ilutule luuleõhtu Tartu College'i saalis, vihjates valitud teema ajakohasusele ja olulisusele.
Marie Underi luulet tõid Ilutule õhtul kuulajateni (vas.) Ellen Valter, Eerik Purje, Urve Karuks, Kalle Kadakas, Merli Tamtik ja Arho Tuhkru. Foto: M. Kree
Ühe silmapaistvama eesti poetessi Marie Underi loometee oli teatavasti väga pikk ja mitmekülgne, hõlmates noorusaegset uljust, elujanu, tundeküllust, aga ka hilisemat mõtisklevamat meelt elu varjukülgi vaagides, eesti rahva saatust läbi elades, elu mõtet otsides. Luulekava koostanud Urve Karuks, Kalle Kadakas ja Eerik Purje on nähtavasti luuletaja loominguga väga hästi tuttavad, et niivõrd mahukast materjalist ülevaatlik valik kokku seada.
Kava esimene osa, armastusluuletused, on lavastajate Urve Karuksi ja Kalle Kadaka poolt eriti meeldejäävalt lavale seatud. Tundeküllaselt esitavad Underi sonette sära ja entusiasmiga Merli Tamtik ja Ellen Valter, neile loeb vahele veidi mõtlikumaid luuletusi, justkui uljust maandades, elukogenult mõjuv Urve Karuks: „Õnn ei tule nagu oodand ma ja lootnud, üle öö / ta on aastate hool ja valude töö.“ Kuid kas mõjub see õpetus noorele hingele, Merli jätkab romantiliselt: „Kui sülelusis teadlikuks sai keha / see saatus on, mis viinud ühte meid.“ Ellen kuulutab: „Ah! toredaim on elamine maine / ja vägev vere surematu püüd!“ Lavale jäänud kolmele kaunitarile käivad romantilisi värsse lugemas Kalle Kadakas ja Arho Tuhkru. Osa lõpetab Ellen „Ema lauluga“, andes oskuslikult edasi selles sisalduvad emotsioonivarjundid.
Ülejäänud osad keskenduvad märksa süngematele teemadele. Teise ossa on koondatud luuletusi I maailmasõja järgsete meeleoludega, lahatakse inimeste maailma varjukülgi, püstituvad ka religioossed teemad; Arho annab edasi sünged toonid luuletustes „Verivalla“ ja „Mardus“; Kalle esituses kõlavad väga jõuliselt „Sügismaru“ ja „Appihüüd“; Urve loob mureliku meeleolu luuletustega „Laatsarused“ ja „Kontvõõras“. Teise osa lõpetab Eerik Purje väga veenvalt esitatud ballaadiga „Porkuni preili“. Kahtlustan muidugi, et Eerik teadis seda peast juba ammu enne, kui Ilutuli üldse Underit plaanima hakkas.
Kava kolmandast osast leiame okupatsioonide- ning sõjaaegsed meeleolud. Elleni esituses kõlab juuniküüditamise ajel kirjutet „Jõulutervitus“, kolm naist loevad „Sõduri ema“, viidates ühtlasi erinevatele tõlgendus- ja esitusnüanssidele. Saali täidab aga haudvaikus ning publik on täielikult keskendunud, mil Eerik loeb peast kurba ballaadi „Kojuminek“, lisaks õigesti doseeritud näitlejaandele on küllap tarvis ka isiklikku kogemust sellest ajastust, et niivõrd õigesti meeleolu tabada. Usun, et sellest Eeriku ettekandest sai nii minu kui suure osa publiku jaoks õhtu emotsionaalne tipphetk.
Neljandasse ossa jäävad kodumaaigatsuse teemad paguluses ning küpsemas eas kirjutatud mõtisklused kaduviku üle.
Kõik osad juhatatakse kenasti sisse lühikese ülevaatega vastava loomejärgu põhijoontest, mis annab vaatajale õige võtme temaatikaga kaasaminemiseks, samuti näidatakse kogu etenduse jooksul videoprojektoriga seinale vastavasse ajastusse sobituvaid pilte Marie Underist. Väga olulist osa meeleolu loomisel kannab Charles Kipperi improvisatsiooniline klaverimäng.
Lavakujundus on väga mõjuv, noore kunstniku Eva Oja loodud sirelimotiiv taustal on niivõrd võimas, et alles hiljem märkan, et ruumi täitnud sirelõhna olin endale vaid ette kujutanud. Ka valgustaja Peeter Piil on teinud professionaalse töö.
Saalis on üles seatud ka kunstnik Arne Roosmani maalid: värvilisi maastikke, müütilisi lugusid, pilte hobustest nende dünaamilises täiuses.
Hiljuti Tartust tulnuna on mul olnud väga meeldiv Torontos eest leida niivõrd vilgast eesti kultuurielu; tore, et leidub inimesi seesuguseid üritusi korraldama. Samuti tahaksin veelkord kiita lugemisteatri Ilutuli näitlejate võimet nii erinevaid emotsioone edasi anda ning koostajaid-lavastajaid kava koostamise ja publiku ette seadmise eest. Vähemasti on mul nüüd mingisugune pilt Marie Underi loomingust, et seda tulevikus kindlasti veidi edasi uurida.