President Toomas Hendrik Ilves.
Foto: Elmo Riig / Sakala
Foto: Elmo Riig / Sakala
Postimees.ee toob presidendi kõne lugejateni muutmata kujul.
Hea Eesti rahvas.
Aasta eest märkisime siinsamas saalis 90 aasta möödumist Maapäeva kokkukutsumisest. See kogu esindas me esiisade ja -emade soovi saada omaenda riigi kodanikeks ja mitte enam olla kellegi alamad.
Täna meenutame siin üht teist aastapäeva, teist sündmust, millega 90 aastat tagasi algas hoopis teine katsumus - Vabadussõda, meie rahvuse küpsemise, esivanemate unistuste ja meie vabadustahte proovikivi.
Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta oligi austusavaldus neile, kes julgesid raskuste kiuste ja erakordse tahte toel teha teoks ühe väikese rahva oma riigi unistuse.
Peame seda meeles. Eriti nüüd, kui meie oma riik - meie kõigi ühine looming - on liiga paljudele muutunud iseenesest-mõistetavaks ja liiga paljudele süüdlaseks.
Juubeliaasta tähistamine pole pidu, kuigi on olnud ka palju rõõmsaid hetki. Juubeliaasta on mäletamise ja austamise aeg.
Oleme sel aastal mõelnud oma riigile ja tema tulevikule. Oleme temast rääkinud meie sõpradele mujal maailmas paljudes keeltes. Oleme jäädvustanud meie riigi rajajate ja hoidjate mälestust. Oleme koristanud metsa alt tuhandeid tonne rämpsu. Oleme kogunenud võimsaks ühendkooriks Lauluväljakule.
Oleme seda tehes toonud reaalsusele lähemale oma unistuste Eestit.
Head sõbrad.
Me pole tulnud täna siia pidutsema. Me oleme tulnud tänama neid inimesi, kes üle Eesti, maakondades, linnades, valdades ja kihelkondades aitasid meil väärikalt tähistada, mälestada ja austada.
Me oleme tulnud, et esile tõsta neid inimesi ja sündmusi, kelle ja mille väärtustamiseks olid meie eelkäijad 80 või 70 aastat tagasi liiga hõivatud. Või nad seisid ise sündmustele liiga lähedal, et osata õigesti hinnata või väärtustada.
Hiljem, poole sajandi jooksul, aga ei lubatud meie rahval oma riiki sellistes saalides hinnata ja väärtustada. Pidime seda tegema isekeskis, perekonna ja kõige kindlamate sõprade ringis.
Nüüd ehk oleme lõpuks saanud tasuda osakese oma ühisest tänuvõlast nende ees, kes on võimaldanud meil olla tänases Eestis. See oli meie kohus.
See juubeliaasta ei olnud eliidi pidu. Ta pole seda ka täna.
Siin saalis on osa Eesti rahvast, kes pingutas selle nimel, et me kõik saaksime üles näidata austust, mida me võlgneme oma isadele ja emadele. Omalt poolt ma tänan kõiki - nii ürituste välja mõtlejaid, korraldajaid kui eriti osalejaid - selle ilusa aasta eest. Aitäh teile.
Hea Eesti rahvas
Koostegemise jagatud rõõm ja sel juubeliaastal kinnitatud usk oma riiki aitavad meil toime tulla ka ajal, mil majandus enam kiiresti ei kasva; ajal, mil jõukus enam imeväel ei suurene ja kui ebakindlus homse ees paneb meid muretsema; ajal, kui riik ei suuda täita kõiki lubadusi ja leevendada kiiresti kõiki hädasid.
Aga me võtame ühiselt end kokku ja elame ka raskemad ajad üle. Täpselt samamoodi, nagu oleme ka varem alati suutnud. Hoiame kokku, toetame ja armastame üksteist.
Ja veelkord - me ei osanud 70 aastat tagasi piisavalt väärtustada kõike seda, mis meil tookord oli. Me ei osanud toona eristada püsivat ajutisest, sisu vahust.
Nagu tänagi, kirusid eestlased valitsust ja riigikogu. Nad kirusid riiki, olles tegelikult rahulolematud riigi toimimise mõne argise probleemi ja demokraatia grimassidega. Nad kirusid kõike seda, millega ei oldud rahul.
Alles siis, kui see kõik meilt võeti, kui me selle kaotasime, alles siis hakkasime hindama, mis meil tegelikult oli. Alles siis, kui diktatuur hakkas meile nina alla hõõruma meie endi kirumisi, et mustata meie endi loodud ja siis kaotatud riiki; alles siis mõistsime, kui palju mõttetut auru olime kulutanud valedele asjadele.
Hinnakem kõik seda, mis meil on.
Oma riiki peame sel viisil, ühiselt, hoidma ja väärtustama iga päev ka tulevikus. Seetõttu ei kuulutagi ma Eesti Vabariigi 90. juubeliaastat pidulikult lõppenuks.
Juubeliaasta tegi meid riigi ja rahvana tugevamaks. Seda jõudu läheb meil nüüd hädasti vaja. Seda jõudu nüüd kasutamegi.
Elagu, Eesti!
Toimetas Postimees.ee
