Imbi Paju FB kommentaar lisaks Ilmar Taska arvamusele Postimehest
Minu meelest peaks nüüd arutama, mis on läinud valesti, et me oleme psühholoogiliselt sellises poliitlises ja emotsionaalses kriisis, see olukord on reakstioon millestki...pidevad reformid, mis on inimesi surmani väsitanud, ajakirjandus on reflekteerinud eelkõige skandaale ja omavahelisi nääklemisi, puudub korralik uuriv ajakirjandus, ajalehtedel pole välisriikides kaastöölisi, korrespondente jne. jne. Siiani on avalikus ruumis naeruvääristatud ju ka meie saavutusi IT vallas ja naeruvääristatud meie endi poolt neid, kes e-riiki on maailmas tutvustanud ja Eestile mainet loonud,peetakse iseenesest mõistetavaks, et me saame hääletada, maksta makse, anda allkirju tänu e-riigile, aga kui riigijuht seda maailmas eeskujuks toob, järgeb naeruvääristamine. Vee peale tõmbamine kõigele heale on olnud nagu omaette hasart, inimesed on pidevas ärevushäires, sest stabiilsus puudub ja usaldus oma inimeste vastu, on kohutav, et me peame üksteist kartma nagu soveti ajal, kus keegi ei teadnud kes on kes....ja kus oldi valmis ükstest reetma. Kollektiivne ajaloo mõtestamine, tegeleb aastate 1918-40 häbistamise ja mälust kustutamisega, seda tehakse tihti kgb loodud mantrate kaudu, millega pesi ajusid ajaleht Kodumaa. Näen siin mitut inimest, kes võtavad sõna vihakõnede vastu, aga ise sõidavad oma kolleegidest ja ligimistest üle ja on valmis kuju muutuma, vastavalt vajadusetele. Hea sõber ja rahvsvaheliselt tunnustatud kirjanik Ilmar Taska, kirjutas juba kaks aastat tagasi: ....
Ilmar Taska: tänapäeval ei lõppe laimukampaaniad küüditamisega, aga ometi...
Ilmar Taska produtsent, lavastaja
17. märts 2017, 19:45
Ilmar Taska
FOTO: Erlend Štaub
Lugesin huviga Postimehe arvamusveergudelt Marju Lepajõe ettekannet arvamusliidrite lõunal. Jäin mõtlema, kuidas kuulujutud ja põhjendamatud süüdistused on mõjutanud paljude inimeste saatust, kirjutab produtsent ja lavastaja Ilmar Taska.
«Kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe,» rääkis Marju Lepajõe.
Oleme juba aastaid avatud ühiskond ja ometi käitume pahatihti ikka kinnise ühiskonna reeglite järgi. Kas oleme ikka suutnud vabaneda totalitaarse ühiskonna mentaliteedist? Või kuuleme ikka sosinaid kinniste uste taga, loeme anonüümseid kaebusi ja usume kuulujutte? Kui kerge on taga rääkida, tekitada pahatahtlikku suhtumist. Justkui kaitstes oma siseringi nähtamatuid piire. Kas ka iseennast?
Nüüd, kui mitme näitusega tähistatakse Eesti nahkehistöö 100. aastapäeva, mida arvestatakse alates sellest päevast, kui mu vanaisa Eduard Taska avas kunsttööstuskooli õppetöökoja, jäin mõttesse, mis temaga ikkagi juhtus.
Tema rajatud töökoda kasvas ja õpilasi tuli aina juurde. Kõik läks justkui ülesmäge. Ent olukord muutus pärast okupatsiooni 1940. aastal, kui töökoda riigistati. Isegi siis jäi mu vanaisa edasi tööle ja jätkas õpetamist. Miks pidi see kõik äkki tema 51. eluaastal katkema?
Nii mu isa- kui ka emapoolne perekond ei sattunud küüditusrongile juhuslikult. Selle teekonna alguseks oli kellegi kaebus. Kellegi koostatud nimekiri. Taska polnud poliitilist aktiivsust üles näidanud, ta oli andekas kunstnik, ka edukas oma toodete tutvustamises ja müügis. Tema nahkehistööd ja raamatuköited olid Eestis populaarsed. Tema nahkkaantega auaadresse saadeti riigi aukülalistele ja 1937. aastal sai Taska Pariisi maailmanäitusel Grand Prix’ nahkköidete ja peennahatöö eest.
Millega teenis üks tasase ja viisaka loomuga kunstnik ära väljasaatmise ja surmanuhtluse? Kas populaarsuse, kolleegi kadeduse, naabri kiivuse tõttu? Kuhu ta ei sobinud? Kellele ta jäi ette? Kas keegi tahtis tema kohta, maja? Nõukogude uuel korral oli pikk nimekiri poliitikutest, riigiametnikest, sõjaväelastest, politseinikest, kellest taheti lahti saada, et kergemini kehtestada oma hegemooniat, viia täide Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle. Kõikide nende surm on must plekk meie ajaloos. Ometi jääb küsimuseks, kuidas sattusid nendesse esimestesse rongivagunitesse kunstnikud, arstid, õpetajad...
Nende kuritegelikkus ei saanud olla riiklik. Vaevalt pandi kõigi nende nimed kirja Moskvas NKVD peakontoris? Osaliselt sattusid nende nimed nimekirjadesse ehk ka naabrite ja kiivate kolleegide abiga. Kas tundsid pealekaebajad surmahirmu totalitaarse represseeriva süsteemi ees või nägid siin võimalust karjääriks, vaenlastega arvete õiendamiseks või loominguliste konkurentide kõrvaldamiseks?
Mäletan noorukese toimetajana meie andekat lavastajat Leida Laiust Tallinfilmi stuudio trepil nutmas, kui temast andetumad kolleegid olid kunstinõukogus kukutanud tema lavastusprojekti järjekordse variandi. Mäletan, kui Grigori Kromanovilt võeti ära stsenaarium, mille kallal olime peaaegu pool aastat vaeva näinud ja anti ideoloogilistel põhjustel üle teisele režissöörile, kellel selle projekti sünni ja arendusega polnud mingit kokkupuudet. Otsused tehti kinniste uste taga, väikeses ringis, hääletult.
Kas ulatub see ka meie praegusesse intellektuaalsesse sfääri? Ka täna sosistab üks kolleeg teisele, et seda meest me ei toeta, selle naise kukutame läbi. Tänapäeval ei lõppe laimukampaaniad küüditamisega, aga ometi rikub see meie mõtlemist ja inimeste töösuhteid.
Tumedaid tendentse inimsuhetes on ajalooliselt soodustanud totalitaarsete süsteeemide pealtung nii Saksamaal, Itaalias, Kambodžas jm. Mäletan Hollywoodi Legendide võtetelt kohtumisi filmitegijatega, kelle karjääri olid hävitanud makartismiaegsed pealekaebused, kahtlused. Mustas nimekirjas olid isegi Charlie Chaplin ja Dorothy Parker, kelle teenuseid järsku enam ei vajatud. Üks makartismi tublidest koostööpartneritest Elia Kazan võitis sel ajal aga endale Oscareid. Ometi nägin ka suurt meeleavaldust režissööride gildi uste taga sel õhtul, kui hr Kazani vanu filme näidati. Ehk viirastusid vanale lavastajale siis piketeerijate nägude taga ka varjud, tema poolt hävitatud inimsaatused?
Puhastumine. Kas see on võimalik? Kas sisseõpitud käitumisnorme on võimalik muuta? Või on see juurdunud alateadvuse raudsesse haardesse.
Ühiskond algab inimesest. Meie suhted ja tõekspidamised meist endist. Meie enda sisemisest eetikast.
Mu jaapani tuttav ütleb, et ta ei saa käituda oma sisemise au vastu. Eneseväärikus ei luba jaapanlastel võtta jootraha või varastada oma ligimeselt, kui suur poleks ka vajadus. Sellepärast viiakse nende ühiskonnas kaotatud asjad, ka kaotatud raha kobanisse (politseiputkasse), kõigile näha, otsijale leida.
Ehk peaksime otsima sealt kaotatud ja leitud asjade kobanist vahel ka oma kultuuripärandit ja eneseväärikust.
Et ajalugu ei korduks.
