Proovige rääkida lääneeurooplastega stalinismist, küüditamistest, sunnitöölaagritest – lähiminevikus sooritatud inimsusevastastest kuritegudest raudse eesriide taga. Mind tembeldati seetõttu hiljuti natsiks. Ei, Stalinist rääkimine ei tähenda sugugi Hitleri roimade väljavabandamist või väiksemaks rääkimist. Lihtsalt siinpool piiri ollakse ikka veel ühest silmast pimedad. Tegutses veel teinegi deemon – kurvad arvud tõestavad, et üks ei jäänud teisele alla. Veel elavate ohvrite jaoks tähendab see teistkordset piina, kui see peatükk maha vaikitakse ja käsitlemata jääb.
Siegfried Lenz on öelnud: “Tunnistan, et mul on vaja lugusid mõistmaks maailma.” Aastal 2007 avaldas Imbi Paju oma “Tõrjutud mälestused”, eelnevalt (2006) oli see ilmunud juba soome keeles. Imbi Paju – tähelepanuväärne eesti ajakirjanik ja autor – on tuntuse saavutanud oma valikkodumaal Soomes, kuhu ta väljaõppinud ooperilauljana Helsingi Ülikooli hoopis politoloogiat õppima suundus. Nüüdseks on ta Soomes kujunenud Venemaa eksperdiks ja nõutud arvamuskujundajaks.
Raamat räägib Imbi ema ja tema kaksikõe loo: küüditamisest, Siberist, raskest algusest ja võõrastusest peale naasmist – ühest küljest tuttav nii paljudele peredele, ent siiski siiani väljaütlemata ja mahavaikitud tragöödia. Laulda me oskame. Aga rääkida? Liiatigi traumadest? Vaikimist peetakse lihtsamaks – ent painajad ju selle kaudu veel ei kao.
Imbi räägib ühe pere, oma pere lugu – liikudes samaaegselt palju universaalsemalt eestlaste ja teiste rahvaste loo euroopa ajaloo kontekstis. Tema biograafilise raamatu, fotode, dokumentide ja üksikisikute kirjelduste kaudu saab ajalugu ühtäkki inimliku näo ning mõjub seda intensiivsemalt. Nüüdseks on Rootsis võetud tema raamat kooliõpikute “elava ajaloo” soovitusnimekirja, käsitlemaks 20. sajandi ajaloo seni rääkimata poolt, 2009 ilmus raamat inglise, 2010 vene keeles – ning lähipäevil tuleb välja tõlge Leedus.
Peale Frankfurdi raamatumessil osalemist toimusid lugejatega kohtumised ja vestlused Erfurdis, raamatunädalate raames Schwerinis, Hamburgis ning loomulikult Berliinis. Prominentsed nimed esinesid nii külaliste ridades kui ka raamatu tutvustajate seas. Nii oli kaasusutletavaks ja vestluspartneriks Berliinis eesti poliitik Eerik-Niiles Kross, tervitussõnad lausus suursaadik Berliinis pr Kaja Tael, eessõna raamatule on kirjutanud muu hulgas Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Autori kirjutamise üheks ajendiks oli ilmselt ka pere traumaga toimetulek. Sellise protsessi peaks läbima terve ühiskond. Ent raamatul on palju universaalsem ulatus ning pakub ka teemaga süvendatult tegutsenud inimestele uusi seikasid – raamat toetub aastapikkustele tõsistele uuringutele ning rohkem kui 300 intervjuule. Tulemus pole teps mitte kerge, ent hädavajalik. Ja veel: rääkige lääneeurooplastega kommunismi kuritegudest.
Liilika M. Allev
Raamatut saab osta: www.amazon.de/Estland-Wo-bist-...