Eesti Muusikanõukogu presidendi Peep Lassmanni sõnul rääkinud ta ideest Eestisse tulla paar aastat tagasi, eelmisel maailmafoorumil Tuneesias. Algul eriti tuld ei võetud, sest järjekorras oli teisigi huvitavaid muusikamaid. Otsustavaks sai, et Tallinn valiti Euroopa kultuuripealinnaks ja seegi, et Eesti oli esimene riik, kes pärast N. Liidu lagunemist IMC/UNESCO liikmeks sai. Järgnesid Venemaaa ja Leedu muusikanõukogud.
See, et UNESCO liikmesriikide muusikanõukogude esindajad kogu maailmast Eestisse kokku sõitsid, tundub siiani imede imena. Avapäeval juhatasid maailmafoorumit Silja Fischer (IMC peasekretär) ja Simone Dudt (Euroopa muusikanõukogu peasekretär). IMC/UNESCO president Frans de Ruiter tervitas maailmafoorumit video vahendusel. Ta ütles, et seekordse maailmafoorumi teema „Muusika ja sotsiaalsed muutused“ ei ole lihtsate killast. Ta kutsus oma teadmisi ja kogemusi selles vallas teistega jagama. On ju koolitamine üks peamine IMC tegevusvaldkondi. Seegi kord olid õpitoad need kõige põnevamad ettevõtmised.
Mina osalesin noorte töögrupis nimetusega MANIFESTO. Euroopa Noorte Muusikafoorumi esindajad olid välja töötanud dokumendi, mille pealkirjaks on „Manifesto for Youth and Music in Europe“. Dokumendis on 6 punkti, mis on olulised kõigile, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada. (1. Eluaegne õppimine 2. Professionaalsuse pidev täiendamine 3. Dialoog erinevate rahvuste ja religioonide vahel 4. Töökohtade loomine 5. Loodusressursside hoidmine 6. Noorus kui vägev ressurss)
Euroopa noored on vägagi teadlikud, et ülemaailmne majanduskrahh puudutas enim just kultuurisfääri. Kõik MANIFESTO õppetoas osalejad pidid andma uusi ideid, kuidas edasi minna. Minu jaoks kõige asjalikuma ideega tuli välja üks Aafrika muusik, kes ütles, et kõikidesse otsuseid vastuvõtvatesse organitesse on vaja kaasata noori. Just noored peavad oma vaimseid isasid ja emasid õpetama, kuidas edasi minna, sest noored on sotsiaalselt tundlikumad.
Enne lõpubanketi algust KUMUs improviseerisid aafrika muusikud kontserdi, mis tõmbas kaasa peaaegu kogu seltskonna. Vapustav oli ka Senegali muusikute kontsert baaris „Bonnie ja Clyde“.
Pärast Soomes tegutseva helilooja etteastet, kus ta tutvustas iPadi võimalusi muusika õpetamisel ja heliteoste loomisel, mõtlesin, et kunagisel IMC/UNESCO presidendil Barry Brookil oli tõesti õigus, kui ta 1989. a Euroopa muusikanõukogu töökoosolekul Helsingis ütles: „The use of computers is not an excuse of not having ideas!“
Muusikafoorumi teema „Muusika ja sotsiaalsed muutused“ sobis Eestisse väga hästi. On meil ju olemas unikaalne kogemus - laulev revolutsioon, mis aitas muuta lausa riigikorda. Meie öistest ja päevastest laulupidudest rääkisid Eesti esindajad mitmes oma sõnavõtus. Filmikaadrid puupüsti täis lauluväljakust kutsusid esile üllatushüüdeid. Midagi niisugust polnud enamuses kohalviibijatest mitte kunagi näinud. Vaatepilt Lasnamäe nõlvalt alla laulukaarele, üle rahvariietes masside, on ikka tõesti vapustav. See on terves maailmas unikaalne nähtus, seetõttu on meie laulupeod võetud UNESCO kaitse alla.
IMC/UNESCO maailmafoorumi lõpetati rahvusvahelisel muusikapäeval (1.oktoobril) Estonia kontserdisaalis. Seal anti üle IMC/UNESCO algorganisatsiooni Eesti Muusikanõukogu elutööpreemia helilooja Rene Eesperele. Eespere koorilooming peaks hästi tuttav olema ka Kanada eestlastele. Tema laul „Ärkamise aeg“, mille maestro kirjutas juba aastal 1983, osutus prohvetlikuks. Sellest sai laulva revolutsiooni aegu Alo Mattieseni laulude kõrval üks olulisemaid laule, mida kuulati püsti seistes nagu hümni. Nii sobitus just laulva revolutsiooni heliloojale Rene Eesperele elutööpreemia andmine hästi ka IMC/UNESCO maailmafoorumi teemaga.