„Midagi helendab, helgib ja tuikab, kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka. Midagi kutsub ja hüüab ja huikab.” Need read on Villem Grünthal-Ridala luulest, Kevade tunne, millele lõi erakordselt ilusa viisi meeskoorile Konstantin Türnpu. Sõnad ja viis kipuvad, oi kui tihti, vaikselt huultele pargis jalutades, nähes lume sulamist, uksest väljudes tabades, et päikeseküllases naabriaias julgevad esimesed tulbininad juba nägu näidata.
Kuigi talv on isiklikult lemmikum aastaaeg, siis kevadet tervitan alati rõõmuga, lootuses ning ootuses, et kõik on varsti värske ja uus. Puud lehes, õisi kõikjal, suve leitsakut ennates, sügiskurbus kaugel. Sestap ehk meenus ka ühel hiljutisel õhtusel patseeringul kevade teine külg, mida sõnastas tabavalt Henrik Visnapuu, luuletuses Kevad. Poeet leidis, et kevad astub imelikult alla, „kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema.” ( Ka see luuletus inspireeris heliloojat, Leo Virkhaus seadis kaunid sõnad kauniks lauluks.)
Ent kevad pole ainult ilusa ootamine, kuna samas on talve inetu minek, vähemalt suurlinnas. Sula tähendab rääma, kogu seda kõntsa, mida lohakad linlased lume valge katte alla viskasid. Suitsukonid, kohvitopsikud, neid nüüd kõikjal näha. Kuid kõige hullem on koerte nö visiitkaardid. Kevade tulekul on minu kingatallad juba kahel korral tutvust teinud nendega, ei mäleta, ausalt, kunas see viimati nii juhtus.
Torontos kehtib seadus, et koeraomanik peab oma kodulooma väljaheiteid, mida ta vajadusel jalutuskäigul teeb, sealt koristama. Mittetehes, trahv olevat enam kui $300. Kuna aga vaevalt keegi vaevub kaebama ja kordnikke, kes kontrolliks, pole olemaski, siis on neid, kes Pontu pingutuse jätavad sinna, kus see toimus. Ei viitsi või ei lähe korda. Toronto Yorkville’i piirkonnas – irooniliselt ühes linna jõukamas – olevat olukord nii hull, et jalakäija peab piruettidega liikuma.
Toronto Staris kirjutati hiljuti, et linnas on koerte demograafiline buum. Neid olevat rohkem kui kunagi varem, ja eriti rumalalt, kondomiiniumkorterite omanike hulgas. Ei saa aru, miks pisikesse tikutopsi peaks koera varuma. Koer vajab vabadust, rohelust, jooksmise võimalusi. Seda linnas ei saa. Vähemalt äärelinnastikkudes, majades, kus on aed, saaks peni natuke liikuda.
Teine narrus, mida näen enam ja enam, on palgaliste koerajalutajate kasv. Heldekene, kui tahad nähvitsa seltsi, siis käi ka temaga uudistamas maailma, nuusutamas kõike põnevat, mis paneb saba liputama. Kuid kui seitsme krantsiga koerajalutaja seda teeb, kui ise ei vaevu, siis miks siis omale koduloom? Kutsu olevat inimese parem sõber, ja sellega nõustun – aga see vahekord toimub ainult siis, kui inimloom oma rolli täidab.
See tähendab kutsikale õpetamist - mida tohib ning ei tohi teha. Kiita ja laita. Just nagu inimlastega. Neid klähvijaid, keda muide, meil tänu parkidele, tagaaedadele, koerasõbralikus kandis, olen kohanud, kes ei kuula sõna, on palju. Ise ei pelga päriselt koerahambaid, sest tean, et hammustamine toimub vaid hirmust ja enesekaitse vajadusest, sõbralik noh, noh, mis viga sõna aitab leevendada koera loomulikke geneetilisi pingeid. Kuid ei salli teda jalutava inimese, eeldusel, et on nö omanik, lodevust. Koer pole ese, millega edvistada. Paraku paljud mõtlevad nii. Eriti tõukoertega. Kogemustest, koertega on nii, kui just pole õpetatud valvekoer, et põrnitse silma. Siis on kuss. Mõne inimesega sooviks sedagi, kuid, noh…
Mis viib viimase hiljutise mõtte või mureni. Olen hiljuti Leaside’is palju liikunud. Silm ei peta, on rahvatarkus. Kas teate, filipiinlannadel on kuidagi teise pigmentatsiooniga lapsed? Muud järeldust ei saa leida. Või alternatiivina, ema/isa leidsid, et raha on tähtsam kui laps? Lapsehoidjaid on Leaside’is, kardan ka mujalgi, ääretult palju, ema käib tööl. Ning palgaline vaevalt kiidab ja laidab nagu isa-ema, loomuldasa teeks.
Torontos elamine vajab rasket taskut. Selge. Kuid imikust koolilapse easse jõudmine vajab kodusolevat ema/isa/vanaema. Armastus on esimene asi, mida inimlaps – ja ülalolevaga siduda – vajab. Teades, et teda hoitakse, hool on olemas, lubab lapsel võimeid pingutada, ületada kartused. Kuna tugi on paigas. Kuhu aga viib olukord, kus lapsi on hoidnud, aga mitte kasvatanud, palgalised? Kardan, et mitte häässe suunda.
Kevad on kasvuaeg. Kuigi üritan juhtida tähelepanu ülalolevaga sellele, mis enesele ei meeldi, tean, et kõik, eriti tänases keerulises tehnoilmas, on isiklik. Loodan, muidu ei saaks, ainult heale.
Ning astun Visnapuu sõnadega kevadega imelikult alla, nähes aralt ainult häid külgi, kartes aga kogemuste põhjal, et inimkond jätkab enesekeskselt pealiskaudsuse suunas.
Imelikult astub alla. Kanada päevik. Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
