Hea ja eriline tunne on taaskohata oma lapsepõlveraamatuid. Ma olen Torontos näinud riiulil sinist muinasjuturaamatut ,,Lumivalgeke’’, mida lapsena mulle ema kodus ette luges. See oli nii eriline sähvatus.

Äkiline heldusjudin läbis jälle mu keha.Nüüd oli taaskohtumine Eno Raua lasteraamatuga ,,Sipsik”.Raamatu esimene trükk ilmus Eestis 1962. a. kunstnik Edgar Valteri illustratsioonidega. ,,Sipsik” on tõlgitud 12 keelde.

Sipsik on väga armastatud raamatutegelane, juba peaaegu 50 aastat. Sipsik on valge-sinise triibuline pehme kaltsunukk, mille Mart õmbles oma kuueaastasele nooremale õele Anule sünnipäevaks. Kaltsunukust on saanud tänaseks lastepoodides sametine kaisunukk, mida lapsed oma vanematelt paluvad osta. Uus generatsioon on saanud ka sama raamatukangelasega Eesti-Taani animafilmi,, Sipsik’’, mis jõudis kinodesse 2020. a. Filmimuusika on kirjutanud Ewert Sundja, kes oma bändiga ,,Ewert and Two Dragons’’ 2013. a. ka Toronto eesti koolis esines (hiljem ka mitmeid kordi Torontos esinenud).

Toronto eesti lasteaiaõpetaja Kendra Jürnas luges viie-ja kuueaastastele Sipsiku lugusid. Need lood köitsid mudilaste tähelepanu. Nad istusid rahulikult ekraani eest ja õpetaja Kendra luges ilmekalt raamatust Sipsiku seiklusi. Nukk, mis muutus elavaks Anuga mängides, Nukk, mis edastas lapse mõtteid ja tundeid.

Igal lapsel on oma lemmikmänguasjad lemmikvärvidega. Õpetaja Kendra näitas ekraanil pehmeid mänguloomi ja lapsed vastasid, mis värvi nad on.Nii said lapsed ise värvinimetusi eesti keeles vastata. Markus jutustas oma kassist, kes on must, roheliste silmadega.

Erinevaid värve palus Kendra otsida iga lapse toast. Skarlet leidis toast valge mänguasja, Aivi valge padja. Valev näitas punast ja lillat lille vaasis, Markusel oli roheline särk, Juhanil punane särk seljas.

Järgmises tunnis mudilased laulavad bussisõidust, kuulavad uut lugu Sipsikust. 27.aprillil on viimane ekraanitund Kendraga enne suvepuhkusele minekut.

Vestlesin peale tundi Kendraga. Nägin teda esimest korda ekraani vahendusel. Kendra on 23a., sündinud Valgas, Eestis. Tal on kaks nooremat venda ( 11 ja 15). Kendra on lõpetanud Tapa Gümnaasiumi ja Tapa muusikakooli klarneti erialal. Tegelikult soovis ta flööti mängida, aga kuna soovijaid oli liiga palju, soovitati talle klarnetit. Lõpuks mängis ta klarnetit mitu aastat orkestris.

Kanada on olnud Kendrale lapsest saati üks unistuste maa, kuhu reisida.Kui ükspäev tuli postkasti kiri, võimalusega tulla Kanadasse, pakkis Kendra asjad ja 2019.a. lõpus avastaski ta end Torontos. Uus riik, uus linn, uued inimesed ja teistsugune keskkond oli algul hirmutav, kuid samas ikka põnev ja kaasahaarav. Tekkisid uued sõprused ja tulevikuplaanid, kahjuks pandeemiaga on kõik muutunud.

Torontos tegeleb Kendra lastehoidmisega, mis talle väga meeldib. Tal on ka väga hea meel, et saab lasteaia mudilastele virtuaalselt eesti keelt õpetada. Kendra hindab kõrgelt seda, kuidas siinsed inimesed hoiavad Eestit ja eesti keelt oma südameis nii lähedal. Kõik see soojus ja vahva tuju lastelt, teeb ta oma südame ka nii soojaks. Veel sooviks Kendra kohtuda eesti kooli õpetajatega isiklikult ( mitte ekraanil), et tänada neid võimaluse eest suhelda siinsete lastega, et tänada neid eesti keele õpetamise eest uuele põlvkonnale.

Kendral on plaan kodumaale naasta suvel, et olla taas koos oma perega. Ehk siis tulevad tal uued mõtted, mida tulevikus edasi teha. Toronto on saanud noorele eestlasele koduks, nagu seda on kallis Eestimaa.


Virtuaalsillal Eda Oja

Eestlased Kanadas

TRENDING