Lugu on ilmunud 2012. aasta suvel ajalehes Hamburger Abend¬blatt, tõlkis Edda Maria Schneider.
Õhk on siidine, pehme. Meri on sile nagu peegel. Kerge lainetus tekkib vaid siis, kui meie paat läbi madala vee liigub.
Kivid on meres, suured ümmargused kivid. Jääaeg on nad siia toonud, siia nad jäid ja hommikune päike soojendab neid.
Kivide vahel on võrgud, võrkudes üllatavalt palju kalu. Mida meie selle saagiga küll teeme? Aga võrkude omanik, meie sõber Mati, suitsetab neid hiljem – paremat kala pole me kunagi varem veel söönud!
”Mereveel on juba vannivee soojus,” arvab Mati, ”juba 18 kraadi!”
Harva on siin vesi soojem. Aga selle eest on juba kell neli hommikul valge ja viimane hämarik keskööl kingib taevast tähtedele ainult lühikeseks ajaks. Need valged ööd! Saksamaal, suurlinnas, seal kus meie elame, ei saa seda imet ette kujutadagi. Seda peab oma silmaga nägema!
20 aastat tagasi ei teadnud meie Eestist peaaegu midagi. Alles siis, kui need väikesed Balti riigid jällegi Euroopasse tagasi jõudsid, hakkasime huvi tundma nende maade, eriti aga Eesti vastu. Külastasime seda maad siis mitu korda. Võttis aga 20 aastat aega, enne kui leidsime ühel saarel vana lagunenud talumaja. Ostsime selle ära. See oli armastus esimesest pilgust!
20 aastat oli see meie unistus, keegi ei uskunud, et sellest midagi välja tuleb. Aga vaatamata raskustele on meil nüüd kodu võõrsil. Õieti aga on meil tunne, nagu oleksime koju jõudnud.
Vett majas ei olnud, aga väljas kaev, “hea koht” maja taga sirelipõõsaste varjus. Ja suur õunaaed vanade puudega, metssigade lemmikkoht tuhnimiseks.
Elu siin saarel tundub meile rahulik. Maailma kära siiani ei kostu. Vaadates randa ja metsa, heinamaid ja sirelipõõsaid, on argipäevaelu kaugel.
Aga muidugi me teame, et elu siin on raske. Siin pole arsti ega politseid, ainult väike pood, üksik suverestoran ja tööpuudus.
Minu eesti keele oskus on napp, vaid mõned laused, sõnad. Aga oma meest imestan küll. Üllatavalt hästi saab ta selle keelega hakkama. Sellel keelel on väga raske grammatika, palju topeltvokaale – nagu “siin” ja “seen”. Ja siis see “õ”, mis minu suust üldse välja ei tule. Õnneks on meie sõber ikka kohal ja meid aitamas.
Me läheme randa. Taevas ehib end Eesti lipu värvidega. Selge sinine, sinakasmust ja õrn valge värvivad taevast, Läänemere taevast. Läänemeri, nagu eestlased seda merd nimetavad. Rand on kivine, liivast randa leidub vähe.
Ümberringi männimets ja heinamaad. Mere kohin ja kajakate hääled saadavad meid. Inimesi kohtab rannas harva.
Muidugi on siin ka suvemaju. Elu suvemajata – seda ei oska eestlane omale ette kujutadagi. Eestlane vajab tükikest maad, kus ta saab kaevata ja kasvatada juurvilju ja marju. Kuskil mujal ma pole söönud nii maitsvaid kurke, porgandeid, kartuleid! See maaelu ühendab eestlast oma juurte ja minevikuga. Maal elavad vanemad, sugulased – seal on kodu!
Ja muidugi loodus. See ainulaadne loodus. See annab inimestele jõudu ja rahu.
Eesti rahvale on müüdid ja legendid sama reaalsed nagu hirved ja põdrad metsas. Tallinnas kõnelevad isegi pangadirektorid “pühadest puudest” ja meie sõber Mati ütleb väga tõsiselt: “Kivid, puud ja jõed on meile pühad”.
Ühel päeval viis ta meid ühe püha allika juurde ja seletas, et selle allika vesi ravib silmi. “Esiteks pead allikale midagi kinkima, siis pead silmi veega pesema ja sealt lahkuma, ilma et tagasi vaatad.”
Mul on taskus aiast võetud roosiõis, panen selle vette. Külmalt ja selgelt suliseb vesi. Roosiõie lehed keerlevad vee peal. Lahkudes ei vaata ma tagasi. Olen imelikult rahulik ja rahul. Kuidagi on nagu kergem olla.
Mida pikemat aega ma siin viibin, seda rohkem mulle tundub, et see maa võlub mind ära, annab mulle midagi tagasi, mida kunagi kaotasin ja millest olen ikka puudust tundnud.
