Kui ookeani tagant jõudis minuni kurb sõnum Aarne Vahtra lahkumisest, lõi kõigepealt silme ette elevus, mis oli järgnenud ta põgenemisele kodumaalt 1982. a septembris, mil ta juhtis eesti teatraalide delegatsiooni Pariisis. Loomulikult ei jõudnud ajakirjandusse sellest ainsatki sõna, jahmatav uudis liikus ainult suust suhu ning oli seda usaldusväärsem. Intelligentsikohvikud Tallinnas ja Tartus sumisesid mis hullu, püüti mõistatada põhjust. Asi tundus absoluutselt uskumatu. Nii kõrgel kohal inimene! Ise veel kultuuriministeeriumi partorg! Küllap nüüd hakkavad lendama pead, järgnevad vallandamised ja parteilised karistused.
Aarne Vahtra oli siis kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja, olles siis ja jäädes hiljemgi kõige positsioonikamaks ENSV ametnikuks, kes Läänes poliitilist varjupaika palus. Usun, et temal oli juba aimu, mis selles liiduvabariigis tegelikult toimub ja kuidas seda juhitakse.
Võim neelas pilli alla, mis aga ei tähenda, et kedagi ei puudutatud. “Loomingus” 7/2010 meenutab kunstnik ja nüüdne kunstiprofessor Leo Lapin, kuidas teda KGB-s pärast Aarne Vahtra ärahüppamist neli tundi üle kuulati – kas teadsite, mida teie sõber kavatseb? Miks te nn kompetentseid organeid ei informeerinud?
Vahtra tähelend oli saanud tuule tiibadesse Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Keskstaabist. Õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis, jõudis ta tänu sünnipärasele organisaatoritalendile tudengkonnas kõrgelt hinnatud EÜE tippu, oli a. 1966 komissar, 1967 komandöri asetäitja ning a-il 1968 ja 1969 komandör.
EÜE keskstaabis kohtusin mina Vahtraga esimest korda, olin malevalehe üheks toimetajaks ning tegin temaga intervjuu.
Keskstaabis oli nooruslikku jooksmist ja isegi kärkimist, selles üsna närvilises ja edevas õhkkonnas paistis silma just Vahtra rahu ja südamlikkus.
On juhtunud koguni nõnda, et oleme mõlemad kirjutanud ehitusmalevast raamatu. Vahtra kahasse teise komandöri Donald Visnapuuga „Kivised suved“ (1973), mina romaani „Lapsepõlvest Malleta“ (1981, 2009).
EÜE-d nimetati siis kaadri sepikohaks, Vahtra tõusis keskstaabist veelgi prestiižikamasse paika, temast sai Eesti Televisiooni noortesaadete peatoimetaja. Suure kultuurihuvilisena oli ta seejärel Noorsooteatri direktor (1974 – 1977, peanäitejuhiks Kalju Komissarov) ning kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja asetäitja (juhatajaks Jaak Allik). Kui Allik läks enda asutatud ja tänaseni ilmuva ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetajaks, saigi Vahtrast juhataja asutuses, mis kureeris teatrielu.
Takkajärgi tuleb tõdeda – teater oli Eestis toona tunduvalt liberaalsem kui ükski teine kultuurivaldkond. Liberaalsem muidugi nõukogulikus, mitte läänelikus mõttes.
Väliseestlaseks küpses Vahtra mõne aasta Pariisis, suheldes peamiselt Vene emigrantkonnaga, tegi samas kaastööd Vabadusraadiole.
Mäletan siiani saadet, milles Vahtra rääkis oma esimestest tööpäevadest teatris. Direktori kabinetis oli suur seif, mida ei andnud ega andnud lahti muukida. Kui ta viimaks parimate spetsialistide abil ukse lahti sai, leidis ta sealt ainult ühe, EKP Keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini allkirjaga paberi, millele oli kirjutatud, et ENSV Noorsooteatri direktori koht kuulub vabariiklikusse nomenklatuuri.
Vahtra saated Vabadusraadios olid tasemel, tal oli seestpoolt nägija inimese pilk. Tema tundis nõukogude süsteemi.
1987. a jõudis Vahtra Välis-Eesti pealinna Torontosse.
ENSVs oli Vahtra käinud esietendustel ja istunud presiidiumides, Kanadas sai temast töömees, kes elatas end peamiselt maalriametist. Ta asutas pisikese ehitusfirma, mis tegi remonte ning pakkus leivateenistust noortele kodumaa-eestlastelegi, kes pärast taasiseseisvumist hakkasid usinalt mööda maailma ringi rändama.
Peamine oli Vahtra jaoks siiski kunst, tema isikunäitusi on toimunud mitmel pool Ameerikas ja Euroopas, nt New Yorgis, Vancouveris, Pariisis, Varssavis, Stockholmis, Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
1998. a oli tal Torontos näitus koos kunstnikust tütre Sirja-Liisa Vahtraga. Vahtra viljeles maali, graafikat, skulptuuri, karikatuuri ja pisigraafikat, eriti raamatumärke. Minugi kodu seinal ripub tema töid.
Torontos sai endisest teatriametnikust teatritegija. Ta alustas huumoriõhtute lavastajana Eesti Maja kohvikus, ent lõplikult leidis Vahtra ennast Toronto eesti lugemisteatri Ilutuli loomingulise süütajana ja hõõgvelhoidjana. Parematel päevadel tuli välja neli lavastust aastas, neid etendati Tartu College’is, Eesti Majas ja mujalgi. Nagu omal ajal ehitusmalevas, nõnda oli Vahtra Torontoski eestvedaja, taas lõi välja tema hea organiseerimisvõime. Ta oli ühtaegu teatri direktor, näitejuht, näitleja, produtsent ja lavatööline. Temaga kaasalööjate vanus algas ühekohalisest numbrist ning lõppes pealt 80 aastaga. Kõiki oskas Vahtra rakendada, kõigiga oskas ta suhelda.
Repertuaariks oli peamiselt eesti luule ja proosa, autoritest mainigem Andres Ehinit, Juhan Saart, Ott Arderit, Urve Karuksit, Harry Asi, Hannes Oja jt. Siinpool ookeani võib ainult oletada, kuidas kihas publik, kui lavale toodi ENSV-aegne lüpsja-karjatalitaja, sotsialistliku töö kangelane. Mõjus see mitte niivõrd karikatuurina kuivõrd sürrealismina. Vahtra lihvis kõik alusteksid koos muusikaliste vahepalade ja kohalike kunstnike loomingu näitustega ühtseks
tervikuks.
Tuli ka tunnustus, Ilutulest pidas Toronto kogukond sügavalt lugu, Vahtra oli tuntud ja armastatud lavastaja. Kindlasti oli Ilutuli Toronto-ühiskonna üheks paremaks siduvamaks vormiks, Vahtra tegi seda kõike puhtalt missioonitundest, tahtis ühte liita hõrenevat eestlaskonda kaugel maal. Õige mitmed noored Kanada eestlased on tunnistanud, et just Vahtra tõi nad eesti keele ja kultuuri juurde. Ikka soovitati Vahtrale tuua lavale midagi inglise keeles, kuid sellest ütles ta otsustavalt ära. Tema pidas aukohustuseks eesti keele ja meele edendamist.
Kirjanduskriitikuna arvustas Vahtra Toronto eestikeelses lehes Eesti Elu ja selle eelkäijates Vaba Eestlane ja Meie Elu eesti kirjandust. Retsensendina oli ta heatahtlik, leidis alati üles teose positiivse külje, ei paljastanud nõrku kohti.
Vahtra kirjutas ka Eesti lehtedes ja veebiväljaannetes, nii mõnigi kord kommentaariumides kommentaare, tegi seda oma nime all, hoidis rahvusküsimuses radikaalset joont, võitles väljakujunenud idapiiri de jure tunnustamise vastu.
Väga suureks ürituseks kujunes EstDocs, eesti dokumentaalfilmide festival Torontos. Mina olen talle tänulik, et selle juures valis ta appi mind. Tegime koos kaht esimest festivali, nüüdseks on üritus võimsalt edasi arenenud ning jõudnud juba seitsmenda korrani.
Raske haiguse kiuste jätkas Vahtra ihu ja hingega korraldamistööd, tema viimaste projektide hulka kuulus Skype’i abil videosilla loomine kodumaa ja Toronto vahel. Üritus oli ette nähtud kestlikuna, kuid kahjuks jõudis ta seda teha detsembris 2009 ainult ühe korra. Eestis filmis kaamera kirjanikku ja kunstnikku Toomas Vinti, Torontos saalitäit inimesi, Vint tutvustas oma loomingut, Torontost esitati küsimusi.
Vahtra tiimi kuulusid Toronto-eestlastest Ellen Valter, Charles Kipper, Laas Leivat, Eda Oja, Veikko Kalep, Eerik Purje, Peeter Piil, Eva Oja, Killi Mirka, Merli Tamtik, Tiina Maripuu, Mart Pikkov, Raivo ja Viia Männama ja paljud, paljud teised.
Koos kõigi kultuuriinimestega siin- ja sealpool ookeani leinama jäädes
Olev Remsu
