13.10.1931 — 4.02.2005
Kolmapäeval, 9. veebruaril kogunes Arvo leinatalitusele Peetri kirikusse ja hiljem peiedele suur hulk tema lähemaid omakseid ja sõpru, et lahkunule viimset austust avaldada. Et Arvo oli populaarne Toronto eesti ühiskonnas, seda kinnitas kohaletulnud leinajate arv. Leinatalituse viis läbi õp. dr. Andres Taul ja lauluga mälestas Arvot kaks koori — Toronto Eesti Meeskoor ja Peetri koguduse segakoor Cantate Domino. Viimasega oli liitunud ka teisi segakooride lauljaid.
Leinatalitus oli õp. Tauli usulise teenimise kõrval läbi põimitud kooride ning ühislauludega. Üle kahe tunni kestnud leinatalitusel laulis meeskoor F. Schuberti „Püha“ ja K. Türnpu „Tervituse“. Cantate Domino saatis Arvo teele oma igakordse harjutuse lõpulauluga „Jää minuga...“ ja J. Sibeliuse heliloomingust lauluga „Kord tõuseb päike“.
Järelhüüeteks sai esmalt sõna Cantate Domino koori esimees Juhan Laanes. Arvo sõprade poolt ütles tänusõnad Bruce Hall. Seejärel rääkis Arvo poeg Alan perekonna poolt meile oma isa tegemistest ja toimetamistest. Peale meeskoori esimehe Heikki Paara sõnavõttu laulis koor traditsioonilise A. Topmani „Rekvieemi“. Segakoori „Ööbik“ esinaine Mall Puhm lõpetas oma järelhüüde Anna Haava luuletusega „Ööbiku surm“ ja tema soovil kõlas dr. Toi orelihelide saatel sama luuletus Miina Härma viisistatud lauluna.
Vaimulikust teenistusest ja sõnavõttudest koorus välja Arvo kiindumus ja hoolitsus oma perekonna eest. Samuti suur tundeküllasus nii vaimulikule kui isamaalisele laulule. Ja kindlasti jäägitu austus ning lugupidamine Eesti vabaduse eest langenud sõdalastele.
Need tähtpäevad ja arvud, millest kuulsime leinatalituse vältel, on kindlasti väga lähedased Arvo perekonnaliikmetele ja lähedastele omastele. Kaugemal seisjale on need aga ainult külmad arvud. Mis toob aga Arvo väga lähedale meile kõigile, eriti suurele hulgale laulukooride liikmetele, oli tema andumus laulule — eriti rahvuslikule laulule. Arvo laulis vajaduse korral kaasa kõikides koorides, kus abi vajati. Ta ei laulnud seal mitte selleks, et endale kuulsust koguda, vaid ta oli veendunud, et laul, eriti koorilaul, on suure tähtsusega eesti rahva käekäigus. Ta oli üheks alustalaks Toronto väikeses eesti ühiskonnas, hoides lauluga kõrgel isamaalist vaimustust.
Ta oli Toronto Eesti Meeskooris see, kes ideeliste kohustuste ja sisemise kutsumuse tõttu viis läbi mälestusmärgi asetamise Sinimägede lahinguväljale. Veel möödunud aastal, olles füüsiliselt mitte enam oma endiste võimete juures, kandis vaimne jõud teda koos teiste kooriliikmete-aatekaaslastega austust avaldama meie kõikide vabaduse eest langenutele nende langemispaigal.
Sa elasid täiuslikku elu, täidetud heade tulemustega. Kõigest sellest ei ole võimalik ajalehe veergudel kirjutada — kuid me kõik teame seda niikuinii. Puhka rahus!