ANTS SILDVE
Jõulujumalateenistus Old Zioni kirikus 17. detsembril 2006 tähistas Philadelphia Eesti Koguduse ja rahvusgrupi organiseeritud tegevuse lõppu. Sündmus oli ajalooline ja emotsionaalne nii meile kui ka Zioni koguduse vanemale generatsioonile, kellega sai tegutsetud ühise katuse all 24 aastat ning tähistas ühtlasi jumalagajättu sõpradega ja koduseks saanud Old Zioni kirikuga.
Heidame nüüd pilgu Philadelphia Eesti Koguduse minevikku — ajale, mis järgnes II maailmasõja pagulaseestlaste kannakinnitamisele Philadelphias ja selle ümbruses ning oli tingitud vajadusest emakeelse jumalasõna järele.
Eestikeelsed jumalateenistused said alguse Philadelphias õp. Sooviku eestvõtmisel, kelle kogudus oli Seabrookis, kuid kes jutlustas 1949—1950. a. Philadelphia läti kirikus. Temale järgnes õp. Juhan Suurkivi a. 1950, kes jutlustas algul läti ja siis Apostles kirikus kuni 1952 aastani.
Samal aastal naasis Philadelphiasse õp. Walter Koppermann ja võttis eestikeelsete jumalateenistuste pidamise oma õlgadele. Rahvusgrupi üldkoosolek 8. märtsil 1953 otsustas asutada E.E.L.K. Philadelphia Koguduse, millele anti ametlik kinnitus E.E.L.K Konsistooriumis Rootsis. Juhatuse esimeheks valiti Alfred Kivisepp. Peapiiskop Johan Kõpp saatis sel puhul koguduse esimehele tervituskirja.
Meie koduks oli 1959. aastani St. Marcuse kirik, kui meie lugupeetud ja armastatud hingekarjane õp. Koppermann lahkus Allentowni.
Kuna õp. Suurkivi oli jälle naasnud Philadelphiasse, jätkas ta Immanueli kirikus eestikeelsete jutluste pidamist koos õp. Hans Rebasega. Kogudus valis uue juhatuse ja esimeheks Heino Susi.
Koguduse elu kulges nüüd muudatusteta kuni 1963. aastani, kui valiti uus juhatus ja esimeheks Evald Rink. Järgnevad 40 aastat olidki „Rinkide ajastu “, kus koguduse töö kõrval õitses ka meie rahvuslik ja kultuuriline tegevus. Loodi laulukoor, organiseeriti Eesti tutvustamist ja juhiti tähelepanu Nõukogude Vene brutaalsele okupatsioonile Eestis. Võeti osa pagulasüritustest nii USA-s kui mujal. Hildegard Rinki eesti kool pakkus samal ajal lastele võimalust tutvuda meie keele ja kultuuriga. Õpetajate osa rahvuslikus liikumises oli suure tähtsusega, kuna koguduse tegevus ja eesti rahvuslik töö sammusid käsi-käes. 1966. a. valiti Hans Rebane Seabrooki koguduse õpetajaks ja ta lahkus Philadelphiast. Kuni 1982. aastani, mil õp. Suurkivi siirdus puhkepalgale, liikus kogudus ühest kirikust teise. Meie kodukirikuteks olid St. Marks Temple , St. Michael ja lõpuks St. Matthew, mis sai nimeks „Old Zion Lutheran Church “.
Õp. Suurkivi lahkumisega tõusis vajadus leida kogudusele uus õpetaja. Philip A. Tammaru, kes teenis Seabrooki kogudust, oli nõus selle kohustuse endale võtma. Õpetaja jutlused olid sisukad ja inspireerivad ning jumalateenistused oodatud sündmused. 1997. a. pidi aga õp. Tammaru loobuma tervislikel põhjusil ja teda tuli asendama õp. Markus Vaga, kes on olnud meie ustavaks hingekarjaseks kuni koguduse töö lõpetamiseni. Õp. Vaga tööaeg tõi mitmeid muudatusi koguduse ellu ja juhatusse. Esimees Evald Rink kolis Washingtoni lähedusse 2001. a. ja tema kohale asus Jüri Linask, kes omakorda asus elama Floridasse 2003. Viimaseks koguduse esimeheks oli Ants Sildve.
Koguduse tegevus algas 56 liikmega, mis paisus 140 liikmeni ja lõpetas oma tegevuse 12. tegevliikmega.
Esimeseks organistiks oli meil Viktor Mändvere, kellele järgnes Asta Sarapuu ja lõpuks Ilona Babienskiene, kes on kohaliku leedu koguduse organist. Solistideks olid pikkade õitseaastate jooksul Aliis Altok ja Ellen Parve-Valdsaar.
Eeltoodud informatsioon põhineb peamiselt Evald Rinki koostatud ajaloolisel tööl „Eestlased Philadelphias“. See huvitav materjal käsitleb üksikasjaliselt Philadelphia ja selle ümbruse eestlaste usuelu ja isetegevust ning näitab, kuivõrd laiahaardeline ja elujõuline oli kohaliku eestlaskonna tegevus ja kui tähtis osa oli kogudusel meie usuliste vajaduste rahuldamisel ja rahvusliku ühtekuuluvusetunde säilitamisel.