Veebruari alguses suri Austraalias pärast rasket haigust kunstnik ja luuletaja Gunnar Neeme. Ta oli sündinud Tartus 1918.a., kus sai oma esimese hariduse Tartu algkoolis ja jätkas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, kus pandi alus ka tema tulevasele elukutsele, kui joonistusõpetajad Karl Ader ja Juhan Nõmmik ning gümnaasiumi tollane võimlemisõpetaja Eerik Haamer suunasid noore kunstihuvilise Pallase kooli kunsti õppima. Seal õppis ta joonistamist Kaarel Liimandi, maali Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu ja Villem Ormissoni ning skulptuuri Anton Starkopfi juhendusel.
Kui ta 1944.a. suvel põgenemise ajal sattus Saksamaale ja Ameerika tsooni põgenikelaagrisse, leidis ta tööd käsitööinspektori ja kooliõpetajana. 1946.a. korraldas seal pagulaskunsti näitusi, neist esimese Eesti Vabariigi aastapäeval Baieris, Fürthis, kus Neemelt telliti esimene suur pannoo Ameerika kirikule. Saksa kunstiühingu kaasabil korraldas ta näitusi Nürnbergis, Münchenis ja Bayreuthis.
1949.a. siirdus G. Neeme Austraaliasse ja liitus seal Melbourne'i kunstnike organisatsiooniga Victorian Artist Society. Selle kuukirjas ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati ka tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal. Melbourne'i Rotary Klubi hindas tema tööd Austraalia rakenduskunsti I preemiaga (1971 ja 1979), järgnesid John Heard'i kunstiauhind (1963), Spoleto rahvusvahelise skulptuurinäituse preemia (1986) ja Norman Kaye mälestusauhind (1991).
Väga suur osa tema energiast on kulunud Austraalia eestlaste kunstimaitse arendamisele ja kunstielu edendamisele ja Austraalia suuremates linnades eestlaste näituste korraldamisele. Üheks osaks selles olid Eesti majades kunstniku Eesti-ainelised pannood.
Kujutavkunstilise loomingu kõrval on ta olnud sõnalise kunsti looja, kellelt on ilmunud viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis ta on ise illustreerinud. 1984.a. ilmus temalt esimene „Kalevipoja“ raamat, kus kunstnik oma ekspressionistlikult venitatud stilisatsiooniga on avanud uue suuna „Kalevipoja“ tõlgendamiseks. See on suurim Kalevipoja-aineline kogu eesti kujutava kunsti ajaloos, kuhu kuulub üle 200 pildi (1970—1994). 1990-ndail aastail töötas ta koos luuletaja Triinu Kartusega, valmistades ette uut „Kalevipoja“ tõlget inglise keelde.
Paguluses olles on tal olnud sidemed koidumaaga, 1993.a. toimus esimene näitus Tartu Ülikooli raamatukogus, 2000.a. tutvustati seal Kalevipoja-ainelisi töid suurema sarjana. 1996.a. jõudis tema seeria „Tartu 1930—40“ Tartu Linnamuuseumi kogusse. Lisaks on ta illustreerinud proosa- ja luulekogusid, avaldanud kunstimappe ja kirjutanud mitu näidendit, mille aine on võetud Eesti vanemast või muinasajast.
In Memoriam: Gunnar Neeme 1918—2005
In Memoriam | 24 Mar 2005 | EWR
In Memoriam
TRENDING
