Meie vanaisa
Eesti ühiskonnas oli ta tähtis mees, aga meile, lastelastele, oli ta vanaisa! Meil on temast mitmeid toredaid mälestusi. Kõige tähtsamad olid need ajad, kus me saime temaga koos omaette õnnelikult aega veeta meie suvilas Georgian Bay’s. Temaga oli alati tore olla, sest ta ei olnud kunagi pahas tujus. Tal oli alati hea meel meid näha. Isegi oma viimastel aastatel istus vanaisa meiega ja küsis, mis meie elus on toimumas, sest ta oli sellest siiralt huvitatud.
Tänu tema isiklikule ajaloole ja tema tööle eesti ühiskonnas saime me varsti teadlikuks oma eesti pärivusest. Oli see siis eesti kool, rahvatants, võimlemine, skautlus, gaidlus, eesti keele rääkimine kodus — see kõik aitas meil paremini aru saada ja hinnata, mida vanaisa oli püüdnud meile tähtsaks teha.
Vaadates vanaisa Hansu fotomälestusi ja mõeldes, mida temast kirjutada, jõudsime arusaamisele, kui huvitav, kaastundlik ja tore vanaisa meil oli. Tema eeskuju ja mälestus temast mõjutavad meid elus ja motiveerivad võitlema selle eest, mida me usume ja õigeks peame! Me tunneme temast puudust ja mäletame teda igavesti oma südametes.
KAILI ja KAARIN
